Kool on väga konservatiivne koht, minu arvates ei ole koolitarbed väga palju muutunud, välja arvatud see, et praegu tehakse Eestis kooliasjadest vist ainult vihikuid ja päevikuid.
Tartu Ülikool plekist pinalil, kujunduse järgi võiks olla 1950-ndatest.
Eno Raua "Sipsik" ilmus 1962. aastal, nii et pinal peab olema pärast seda.
Avastasin üllatusega, et nahkpinaleid tegi jalatsivabrik "Kommunaar"
Kuigi taha on kirjutatud puidutöötlemise
kombinaat "Viisnurk", on arvatavasti ainult sisu s.t. pulgad seal
tehtud, karp näeb välja nagu "Norma" pinal.
Karbile on märgitud, et see on tehtud 1958.a kinnitatud reeglite järgi, konkreetne karp on 10 aastat hilisem toodang. Karbis oli plastiliin üsna kõva, voolitavat tükki pidi jupp aega kätega soojendama, et voolida saaks.
"Normas" valmistatud kolmnurkse ristlõikega koolijoonlaud, Eestis valmistati ka puust joonlaudu.
ERM-i ajaveebis on juttu selle liimi teistsugusest kasutusvõimalusest, nimelt pesu pesemisel, siin.
ETKVL-i Keemiatehase "ORTO" kleeppasta "Ortofix" oli 1970-ndatel väga populaarne.
Topsi suuremas osas oli pasta ja väiksemasse pandi vett, pintsel tehti märjaks ja siis hõõruti kõva pastat märja pintsliga, nii et pasta muutus vedelamaks ja seda sai pintsliga paberile kanda.
Nõukogudeaegne vihik nägi eranditult selline välja. Iga vihiku vahel oli ka kuivatuspaber. Õpetajatele millegipärast sellised vihikud ei meeldinud ja nii tuli vihikutele alati paber ümber panna. Sageli nõudis õpetaja, et tema aine vihikupaber oleks kõigil lastel ühte värvi või korjas raha ja ostis ise kõigile ühtemoodi paberi. Vihikupaberi hind oli 1 kopikas.
1970-ndate vihikupaberid olid karedad, tuhmide värvidega, enamasti neutraalsete mittemidagiütlevate mustritega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar