Paistab, et Sadalas kohe armastati küla vahel rongkäigus käia. Laulupäeva puhul ühtepidi ja matuse puhul teistpidi.
Alati on huvitav vaadata matuserongkäigu kõrval kaasajooksjaid, mitte ainult poisikesed, vaid ka valgete pearättidega memmed.
Alumisel pildil on tagaküljel: Helene Ivaski matus 10.mail 1934, Sadala rahvamaja juures.
1934.a 16.mai Postimees kirjutab selle kurva sündmuse kohta nõnda:
Laius-Tähkvere
kaotas tööinimese. Neil päevil sängitati Laiuse kalmistul mulda agaram
Laius-Tähkvere seltskonna elust osavõtja - Helene Ivask. H. Ivaskit jääb
leinama peale ta omaste L.-Tähkvere põllumeeste selts, laulukoor,
naiskodukaitse ja naisselts, kus kadunu suure armastusega kaasa töötas.
Olles suur tööinimene, võitis H. Ivask oma lahkuse ja vastutulelikkusega
poolehoiu, mispärast teda viimsel teekonnal saatmas oli väga palju
rahvast.
(Ringi
ümber kodumaa. Tartumaalt.)
Mina siin pildil rahvamaja ei näe, võib-olla on rahvamaja eest pildistatud.
Tagaplaanil keskel, lipu taga, on Shelli tankla märk ja paremal seisavad mehed poe trepil.
1934.a laulupäevast on lisaks rongkäigule veel üks pilt.
See oli esimene Sadala laulupäev 1934.a 22.juulil, osavõtjaid oli 300.
Sadala laulupäevad toimusid 4 korda: 1934. 1936. 1938. ja 1940. aastal.
1934.a laulupäevast on lisaks rongkäigule veel üks pilt.
See oli esimene Sadala laulupäev 1934.a 22.juulil, osavõtjaid oli 300.
Sadala laulupäevad toimusid 4 korda: 1934. 1936. 1938. ja 1940. aastal.
1934.a Sadala laulupäev.
Helene Ivask oli minu vanaonu (vanaema venna) Johannes Ivaski abikaasa. Johannes ja Helene olid Sadalas seltsielu edendajad, Johannes juhatas pasunakoori. Mõlemad surid suhteliselt noorelt (vist oli seotud tuberkuloosiga) ja on maetud Laiuse kalmistule.
VastaKustuta