19 detsember 2015

Nõukogude kuuseehted

Enamus nõukogudeaegsetest kuuseehetest olid tavalised munad ja kujukesed nagu praegugi, aga huvitavamad on sellised, mis olid ainult tollele ajale omased.



Kõige räigem nääriehe, mis ma üldse netist leidsin: punane Nõukogude lennuk tulistab alla musta vaenlase lennuki, tuli ja suitsujutt veel taga.



Sirbi ja vasara ning viisnurga kujutised.


 Dirižaabli erinevaid variante on palju säilinud.

Ehte prototüübiks oli itaallase Umberto Nobile ehitatud dirižaabel, millega oli N Liidul palju lootusi. 1937.a  tegi dirižaabel "CCCP-B6" lennukestuse maailmarekordi - oli õhus 130 tundi. Dirižaablid pidid hakkama lendama Moskva ning Sverdlovski, Moskva-Murmanski, Moskva-Krasnojarski, Moskva-Novosibirski jt suuremate linnade vahel. Kuid 1938.a purunes "CCCP-B6" Kandalakša lähedal proovilennul, kas hakata päästma  polaarjaama "Põhjapoolus 1", 19 meeskonnaliikmest hukkus 13.
Programm suleti.


1937.a andis Venemaa kirjastus "Utšpedgiz" välja metoodilise juhendi "Näärikuusk lasteaias". Selles  kirjutatakse:" Kindlasti tuleb kuuse tipp kaunistada punase või hõbedaselt läikiva viisnurkse tähega. Keskmistele okstele tuleb panna ehted, mis ei nõua lähedalt vaatlemist: värvitud, käbid, butafoorsed puu- ja juurviljad jne, aga allapoole kuuse servadesse aeroplaanid, langevarjud, piirivalvur Karatsupa koer Ingusiga, vedurid ja soomusautod. Uusaasta kuusk peab tähistama pidulikult õnnelikku lapsepõlve, mille on meie maal loonud oma hoolitsusega partei, valitsus ja seltsimees Stalin isiklikult." 

(Nimetatud piirivalvur Nikita Karatsupa (1910-1994) töötas Kaug-Idas, oli Nõukogude Liidu kangelane, ajakirjandustäht ja kõigi laste eeskuju. Pidas kinni 338 ja hävitas 129 spiooni ja diversanti, olenemata sellest kumba pidi nad piiri ületasid. Räägitakse, et suur osa piiririkkujatest polnud mitte N Liitu tungivad spioonid, vaid nõukogudemaalt põgenevad kolhoosnikud. Tal oli piirivalves oldud aja jooksul 5 koera, kõigi nimi Indus, aga kuna piirivalvur oli väga kuulus, siis Kominterni töötajad mõtlesid, et selline koera nimi võib rikkuda suhteid sõbraliku riigi Indiaga ning ajakirjanduses hakati kasutama nime Ingus).



1950-ndatel esimeste maa tehiskaaslaste järel tulid kohe neid kujutavad ehted.


Helvi Jürisson SPUTNIKUTE NÄÄRILAUL 1967(?)
Ei,
    ilmaruum see pole tühi,
                                      tühi,
kui koos me peame nääripühi,
                                            pühi,
kui kapsel soe meil sõpru leides,
                                                leides,
ja paisub rind meil patareidest,
                                             -reidest.
Ei rebi Maalt meid käsuniidid,
                                            -niidid,
sel ööl meil ühised orbiidid,
                                         -biidid,
ja kuulake kõik jaamad,
                                    jaamad,
                                                jaamad:
meil ühised ka arusaamad,
                                        -saamad!
Me soovime, et aastal uuel,
                                         uuel
Maal linnanööbid säraks kuuel,
                                               kuuel,
et mandreid paitaks leebed ilmad,
                                                   ilmad,
ja et kui tähed säraks laste silmad,
                                                   silmad!
Nüüd hüvasti! Taas töö! Taas kosmoseprognoosid,
                                                                            -noosid,
                                                                                        -noosid,
nii head, et Kuulgi kasvada võiks roosid,
                                                             roosid,
                                                                        roosid,
piuu ... piiks ... stopp.

 Helvi Jürisson SPUTNIKUTE NÄÄRIÖÖ 1964

Oli jõudnud nääriöö.
Siras, säras tähevöö.
Maa peal aknad vilkusid,
kuused karda tilkusid.
Lapsed juba lõunast saati
olid oodand nääritaati,
seisid akna taga reas,
salmid sumisemas peas.

Aga kõrgel, ligi kuud
kurvalt sõitsid sputnikud,
üksildasil taevateil,
oma hiigelellipseil,
mõeldes: Kas me siis ei vääri,
et ka meil võiks tulla näärid...!"

Äkki eetris kostis:"Piiks!
Sputnikud, end tehkem priiks!
Näärid tuleb vastu võtta.
Kes nüüd saab, see siia tõttab!" 
Kajas vastus:Mis siis muud -
mingem, vennad sputnikud!"

Välgukiirul vuhiseti,
kõikjalt kokku tuhiseti.
"Näärid, näärid!" rõõmsalt kaikus
keset külma musta vaikust.

Läks siis lahti kraamimiseks,
tuiskamiseks, traavimiseks
luuad kätte: üks, kaks, kolm -
välja kosmiline tolm!
Miks on toad nii kõledad?-
Põhjavalgus põlema!

Pilvepatju soputati,
pilvelinu loputati...
Sulipoisse meteoore
Aeti välja kaunis toorelt.
(Nii üks sputnik jäänud ennist
ilma nende käes antennist!)
Nüüd veel selgeks näärilaul...
Aga kus on näärilaud?

Kuu, see vana toriseja,
paksupalgne poriseja,
arutas ja nämmis kaua,
kuni kattis näärilaua.

Oli see vast näärilaud!
Kõlagu nüüd näärilaul!

Künkal seisis tähetorn -
üksik, unine ja morn.
Nääriöösel onu Ploom
oli valveastronoom.

Sputnikutelt sai ta teateid:
äikseteateid, päikseteateid,
õhuteateid, rõhuteateid...

"Pii pii-piiii, pii-pii-piiii...
ikka nii, aina nii..."

Äkki katkes tuttav toon,
vaikisid kõik lained...

Ehmus üles onu Ploom,
vana kogend astronoom,
surus nuppe, keeras nuppe:
ikka ilmaruum on tumm -
lausa lumm, selge lumm!

Kes need sputnikud küll neelas?
Kes neil piiksumise keelas?

Äkki keset tumma kaugust
hakkas kostma näärilaulu...



Kosmoselendude vaimustus 1960-ndatel tõi kaasa kosmonaudi-kujulised ehted, nende erinevaid versioone toodeti palju aastaid.

Ellen Niit MEIE VAHVAD KOSMONAUDID OLEME 1967

Meie vahvad kosmonaudid oleme,
kihutame kosmoses, mis kole me.
Kaugele veel kihutada võime me, 
sest maa peal hästi putru sõime me.

Mängida me oskame ka kisata.
Peseme end ilma ema-isata.
Ise saame selga oma palitud,
sestap sai meid kosmonaudiks valitud. 

See, kes saab end riide suure vaevaga,
kosmosesse eal ei lenda laevaga.
Kaasa sinna ju ei tule vanemad,
kes neil nööpe-paelu kinni panevad.

Omavahel me ei kakle ilma peal.
Igal pahal poisil peame silma peal.
Sel, kes oskab ainult korda rikkuda,
kosmosesse ei maksa üldse tikkuda.

Kui on vaja, töödki teha rassime,
mänguasjad ise kappi tassime.
Kes see peab siis kosmonauti orjama
ja ta laokil asjad kokku korjama?

Meie vahvad kosmonaudid oleme,
kihutame kosmoses mis kole me.
Unetunnil te me häält ei kuulegi -
meid võib lasta vabalt kas või kuulegi.


 Fotod internetist


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar