13 detsember 2015

Jõulutikud 1989

Naabrid leidsid panipaika koristades jõuluvana pildiga karbi, suurusega 8x11cm:


Sees olid tavalised lühikesed tikud, vastavalt 2 toosi ja 4 toosi ühes ümbrises:
Suurema osa nõukogude ajast oli tikutoosi hind 1 kopikas, võib-olla 1989.a maksis juba rohkem, aga komplekti hind 90 kopikat oli kallis:

Käisin ise Viljandi tikuvabrikus klassiekskursioonil 1970. aastal. Hämmastasid masinad, mis lõikasid puutüve keerutades sellest imeõhukesi, 1 mm-st õhemaid umbes meetri laiuseid pikki linte, millest tehti tikutoose.

Eesti tikutootmise ajaloost

1838.a avati Eestis esimene tikuvabrik.

19.saj lõpp - tikutööstus hakkas hoogsalt arenema.
Üheks tikkude reklaamijaks oli Carl Robert Jakobson, kes oma kõnedes õhutas talunikke tikke kasutama.

1904.a ostis Eduard Pohl (1870-1929) parun Ungern-Stenbergilt tüki maad Türgasoost, mis oli täiesti kasutamata soine ala praeguse Viljandi raudteejaama lähedal, ja rajas sinna tuletikuvabriku. Selle nimi oli Phönix ja vabrikust kujunes esimese maailmasõja eel suurima tööliste arvu ja tootmismahuga tikuvabrik Eestis. Kokku oli selleks ajaks vabrikuid Eestisse jäänud neli, lisaks Viljandile Tallinnas, Pärnus ja Paides. Esimese maailmasõja elas vabrik teistest paremini üle ja 1920-ndate algul oli ta tehniliselt kõige paremini varustatud.

1929.a Eduard Pohl suri, tema vallasvara väärtuseks oli 83 krooni, sealhulgas kantud ülikond ja sügispalitu, mille väärtus 10 krooni. Tema võlausaldajatest jäi Eesti Pank ilma 94 553 kroonist ja Tallinna Majaomanikkude Pank 13 018 kroonist.

1930. a ostis Viljandi vabriku ära rootslaste Svenska Tändsticks A/B.


1940.a natsionaliseeriti Viljandi Tuletikuvabrik rahulikult, omanikud olid ju kaugel.

1941.a 8.juuli hommikul, vahetult enne Saksa vägede Viljandisse jõudmist, läks tikuvabrik põlema.
Seletused lähevad lahku, ühed ütlevad, et süüdati venelaste poolt, teised, et süttis sakslaste pommist.

1942.a maiks oli vabrik uuesti üles ehitatud. Algul valmistati vaid 160 000 toosi tikke päevas. Palgad olid väikesed ning palgalisana said töölised igaüks 40 pakki tikke päevas, mida siis käidi maal toiduainete vastu vahetamas.

1944 august-september vabrik seisis.

23.septembrist 1944 sai Viljandi Tuletikuvabrikust tähtis vabariikliku alluvusega ettevõte. 1944.a töötas vabrikus 24 inimest kahes vahetuses.


1955.aastast sai Viljandi vabrikust Eestis tuletikkude ainutootja, sest Tallinna Tuletikuvabrik pandi kinni.
  Foto internetist
Tolleaegsetest ametiühingukomitee protokollidest võib lugeda, et materjali kulu oli väga suur, sest töötasu arvestati kulutatud materjali, mitte toodetud tikkude koguse järgi, samuti võib sealt lugeda näiteks ebamäärast lubadust jõuda töötulemustega ette kapitalistlikest maadest.

1961.a ühendati Viljandi Tuletikuvabrik Viljandi Metsatööstuskeskusega ning ühisettevõte hakkas kandma nime Viljandi Metsakombinaat. Tikuvabrikust sai üks seitsmest tsehhist - tuletikutsehh.

Foto internetist

1971-1975 toimus suur rekonstrueerimine, mindi üle vineerist topsidelt papist topsidele.

1972.a osteti Rootsist 3 täisautomaatset tootmisliini, mis alguses töötasid alakoormusega, põhjuseks kartongi ja liimi ebapiisav kvaliteet.

1979.a, kui tähistati vabriku 75.juubelit, oli vabriku tikutootmise haripunkt, siis anti kõige rohkem toodangut kogu vabriku ajaloo vältel. Tootmismahtu suurendasid ka kõrvaljaoskonnad: jalatsiliistude, jäätisepulkade, puitvilla ja suveniirtikkude jaoskond. Vabrikus oli 214 töötajat keskmise kuupalgaga 198 rubla 20 kopikat. (See oli väga suur palk).
Aastas tootis vabrik üle miljardi toosi tikke.

1995.a erastati Viljandi Metsakombinaat AS Eesti Tikk poolt. Kahel mehel, 26-aastasel eestlasel Tarvo Mossil ja 28-aastasel soomlasel Harri Juhani Aaltonenil õnnestus veenev äriplaan kokku kirjutada, pangalaenu saada ja kõik ära osta. Eestlane on hiljem öelnud, et kui ta oleks pärast sõjaväge ülikooli astunud, oleks selle ajaga soodne äritegemise aeg mööda läinud.

2004.a 4.novembril süüdati tikutootmise 100. aastapäeva puhul Ugala teatri ees 6-meetrine tikk, väidetavalt maailma suurim. Kas õnnestus pääseda Guinnessi rekordite raamatusse, ei tea.
Selle eest sai Arvo Moss midagi Viljandi aasta kodaniku tiitli taolist, Viljandi aastapreemia.

 Tolleaegne libauudis:
Viljandi ettevõte Estonian Match üritab pääseda Guinnessi rekordite raamatusse, süüdates laupäeval Ugala teatri ees põlema mõne tiku oma toodangust. Eksperdid on katse õnnestumises skeptilised.

2011 taotles Estonian Match tikutööstus ise enda pankrotti.
2012 .a 26.jaanuar -  kustutatud registrist.

Tikuvabriku ruumides töötab Mossi ja Aaltoneni Hansa Candle küünlatööstus, toodetakse  õueküünlaid, teeküünlaid jms.
Harri Juhani Aaltonen on Viljandi linna volikogu aseesimees.

Veel infot tikuvabriku ajaloo kohta saab siit.



Praegu süüdatakse Eestis tuld tikkudega, mis on toodetud Indias, Hiinas, Rootsis, Soomes, Poolas ning tulemasinatega, mis on toodetud Hiinas, Indoneesias ja kus iganes.


1928.a tulitikkude valmistamise ja müügi  seadust saab siit vaadata:
§ 21. Tulitikkude sissevedu väljamaalt on keelatud.


Tikutööstus kaswab jõudsalt.
Tuletiku tööstuse üldproduktsioon ulatab 1922. aastal 62*/2 milj. toosi peale, 1925. a. walmistati aga juba 207 milj. toosi; sellega on tuletiku toodang kolme wiimase aasta jooksul enam kui kolmekordseks kaswanud. Peale selle walmistatakse ekspordiks tikutraati: 1922. aastal oli selle toodang 66 tuh. kg, 1925. a. aga 296 tuh .kg. Tuletiku tööstuse eduks kaasa aidanud on asjaolu, et Eestis tikkude kui ka tooside jaoks tarwiline puumaterjal olemas. Teiseks on viimastel aastatel uute vabrikute asutamiseks põhjust annud Eesti tuletiku nõudmise kaswamine välismaa turgudel ja selle tõttu kaswaw eksport.
Tuletiku ekspordi kaswamise käiku näitawad järgmised arwud: Eesti tuletiku wäljawedu: 1923. a. <29,4 milj. mrk. wäärtuses, 1924. a. 69,9 milj. m. wäärt., 1926. a. 117,8 milj. m> wäärt. Tikutraadi eksport: 1925. a. 1.9 milj. m. wäärt.. 1924. a. 8.7 milj. m. wäärt., 1926. a. 6,4 milj. m. wäärt. Tuletikke walmistati 1926 aastal 297 milj. toosi, millest eksporteeriti 121 milj. toosi ehk 63,6 protsenti kogu toodangust; ülejääw osa läks siseturule. Eesti tuletiku ostja on olnud peaasjalikult Inglismaa. Läinud aastal tuli tähtsa ostjana juure Am.ühisriigid; ka Daani, kes warem Eesti tuletikke ei ostnud, on 1926. a. üsna tähtsal määral Eesti tikke importeerinud. üldiselt peab siiski tähendama, et wõistlust wälisturgudel raskendab Rootsi tuletiku trust, kes on wälismaal kaugemaulatusliselt organiseerinud oma mõjukonda.
Praegu on Eestis wiis tuletiku tehast: A.,s. ..Lendra", Tallinna tuletiku wabrik ..JuuliuS Trumm" ja Ko., A.-s. Tallinnas; ..Phõnix" Wil, jandis; 0.-ü. ..Baltika" Paides ja Paul Eiche Ltd Pärnus.

Postimees, 8.juuli 1926


Tartussegi oli plaan tikuvabrik teha:

Suurem tikutööstus asutamisel.
Uued wäiketööstused.
Georg Fuurup, Th. Tedderson ja Peeter Kase on linnavalitsusele palve esitanud, milles paluwad luba Emajõe tän. nr. 8 ja 10 awada tuletiku tööstust. Tööstus asuks endistesse „Gambrinuse" õllewabriku ruumidesse, milledes wiimasel ajal ja praegugi asub kastitööstus. Esialgu töötaks uues tööstuses 20—30 töölist, kusjuures jõuallikaks elekter. Walmistada tahetakse tikutraati, walmis tuletikke. toose, uutmoodi tikuhoidjate kaase ja tikkude pakkimise kaste. Tooresmaterjali kohaletoimetamine sünniks weeteed kaudu. Ka tööstuse saaduste ärawiimise! katvatsetakse weeteed kuni sadama raudteeni kasutada.
Linnawalitsuse täöstuskomisjon palwe suhtes mingisugust otsust veel ei teinud, waid saatis selle linna juriskonsuldile seisukoha wõtmiseks.

Postimees, 2.jaanuar 1928







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar