Õpetajate päevaks

 

Kahjuks ei olnud mitte kuskil aastaarvu, arvan, et see vihik võiks olla 1960-ndate lõpust.
Vaesed õpetajad, mis jama on neil tulnud lastele õpetada.
 Eriti karm on ajalooõpetajate elu:
  Ajalugu kõneleb meie suure kodumaa rahvaste põlisest sõprusest ja koostööst. Meie kodumaa rahvad võitlesid ühiselt võõraste vallutajate vastu. Üheskoos tõusid nad võitlusele mõisnike ja kapitalistide vägivalla kukutamiseks. Üheskoos panid nad maksma rahva enda võimu - nõukogude võimu ning ehitasid üles uue ja õiglase korra - sotsialistliku korra. Meie maa rahvaste eesotsas seisis minevikus ja seisab tänapäeval suur vene rahvas, kellele kuulub teiste rahvaste lugupidamine ja austus.
             lk 17

  Ajaloo seisukohalt on kommunismi ülesehitamine lähema tuleviku küsimus. Selle suure ja ülla eesmärgi saavutamisel juhib nõukogude rahvast suur Kommunistlik Partei, kes kuulutab oma programmis pidulikult, et nõukogude inimeste praegusele põlvkonnale saab osaks elada kommunismi ajal. 

Hillar Palamets "Jutustusi kodumaa ajaloost", õpik-lugemik 4.klassile, 8.trükk, Tallinn 1967, lk 234

 Pala koolis 1980.aastal, õpetaja Valve Soisi-Raudmäe. 

Tavaliselt istuti pingis ikka kahekaupa, siia klassi on lapsi mingi ürituse tõttu juurde kutsutud. Kõik koolilapsed kannavad koolivormi, punase vestiga laps tundub olevat kellegi väiksem õde, kes veel koolis ei käi. Vihikud ja õpikud tuli hommikul kotist välja võtta ja ülestõstetava klapi alla sahtlisse panna, kott riputati, nagu pildil näha, pingi kõrvale konksu otsa, laua peale tõsteti ainult ühe tunni asjad.

  Lõpetuseks luuletus õpetajast 1989.a ilmunud lasteraamatust. Juba tol ajal olime seda lugedes jahmunud, autor oli siis Eesti Kultuurifondi volinik, kultuuriosakonna juhataja, kõrgharidusega eesti filoloog. Ma arvan, et tal ei olnud midagi õpetajate vastu, ka ülejäänud olmeluule arvatavalt klassikaaslaste ametitest on samas stiilis.

TIIA õppis väga hästi, 

Tiial iial polnud kahte.

Tegi täpselt, mida kästi,

unustades oma tahte.

Klassitöö eest vastutaja

täitis aina tabelit.

Tiia kogu kooliaja

kogus vanapaberit.

Kuigi vahel tegi viha

tema süütu malbe ilme,

kui ta keelas poppi teha,

vaadata neid filme.

Tiia kunagi ei teinud,

mida polnud vaja.

Kuidas me küll siis ei näinud -

Tiiast tuli õpetaja.

Sirje Kiin "Mis sinust saab", 1989


Mulle ei meeldi see luuletus ka praegu, lihtsalt lugesin selle autori 20 aastat hiljem ilmunud Marie Underi monograafiat, mille eest ta sai doktorikraadi,  ja see  luuletus tuli ikka ja jälle meelde,  pieteeditunne on autorile endiselt võõras.