Oru loss

  1897.a ostis Peterburi suurkaupmees miljonär Grigori Jelissejev (1864-1949) Toilasse Pühajõe äärde 144 ha maad, kuhu lasi endale ehitada 57 ruumiga suvemaja üldpinnaga 4062 m2 (Kadrioru loss on 2,5 x väiksem, 1600 m2) ja selle ümber pargi. Jelissejevil olid veel mõisad Krimmis, Valgevenes ja Prantsusmaal Rivieras.
Pargis olid jalutamis- ja ratsutamisrajad, jõe paisutamisega kujundatud joad, paisjärv, kala- ja vähitiigid, graniidist sillad ja istepingid, terrassid, eksootiliste taimede kasvuhoone jne. Muruplatside kujundus meenutas renessansiaegseid Rooma aedu, hekimustrid moodustasid uhkeid ornamente, põõsastikud ja puud terrassidel olid pügatud Itaalia mustrite järgi.
Talvel töötas lossis 30 inimest, suvel umbes 100.
Põhiliselt suvitas seal Jelissejevi abikaasa 5 poja ja 1 tütrega, aga tal oli kaasas veel 25 ümmardajat: igal lapsel oma, surmani perekonna juurde kuuluv amm, õpetajad jne. Grigori Jelissejev külastas lossi tavaliselt 2 nädala tagant, olles kohal mõned päevad. Härra tulekul korraldati tavaliselt suurejoonelisi pidustusi vene aadlike ja rahaaristokraatide osavõtul.
    Pärast Oktoobrirevolutsiooni emigreerusid Jelissejevid Prantsusmaale.

  1934.a ostsid 3 Eesti töösturit lossikompleksi koos sisustusega ja kinkisid Eesti riigile, sest Jelissejev oli nõus seda ainult riigile müüma. (Huvitav, mis nad selle eest vastu said?) Aastatel 1935-1936 ehitati loss ja kõrvalhooned ümber presidendi suveresidentsiks. (Väidetavalt maksid jälle needsamad töösturid.) Tehti korda ka aed, istutatud taimede kogus oli aukartustäratav: ilupuid ja põõsaid oli ette nähtud istutada 7210 tk, püsililli ja alpitaimi 14 180 ning roose 7150 tk, istikud toodi paljudest välismaa puukoolidest ja aianditest. Rooside seas oli ka mitusada istikut hübriidroosi ‘Staatspräsident Päts’, mis oli aretatud Saksamaal.

  Pärast 1940.a juunipööret hakati lossi laastama, osa vara viidi Venemaale.
  13.aug 1941 panid taganevad Vene väed lossi koos kõrvalhoonetega põlema.
  Sakslased kasutasid varemete keldrit miinilaona, mille nad lasid 1944.a taganedes õhku.
  1959.a võeti Oru park looduskaitse alla.

 Mul on veel praegugi silme ees, milline kaunitar see valge, rohelusse uppuv loss oli. Ruumid olid olenevalt otstarbest väga kaunilt kujundatud. Näiteks daamide salongi seinad olid kaetud tumepunase reljeefse samettapeediga. Härrade tuba tammepaneelidega. Kaunis oli ka esindussaal suure laemaali ja mosaiikparketiga.
  Meie mängisime Helduriga (lossi komandandi kolonel Urbalu poeg) lossi hiidpargis ja salapärastes allikakoobastes luuremänge ja käisime meres ujumas. Aga meie meelistegevuseks oli käia lossi mosaiikpõrandail liugu laskmas, jalas paksud ekskursioonidele ettenähtud vilttuhvlid. Koloneliga oli meil kokkulepe, et kui president on kohal ja lossi torni tõmmatud presidendi plagu, siis on loss meile tabu ja me hoidume vähe kõrvale, komandandi maja juurde.

Kaljo Alaküla "III eskadrill", lk 37

Pildid (postkaardid) Meeta albumist, aitäh Kajale.