Lapsepõlves saime infot Leningradi blokaadist rohkem, kui oleks tahtnud, ja siis veel lemmikraamat Matvejevi "Tarantel". Nüüd lugesin ka teistsugust infot võimu hoolimatusest Leningradi elanike suhtes. NSVL-l oleks olnud jõudu Leningradi varem päästa, aga millegipärast seda ei tehtud.
Propagandamasin töötas hoolimata näljast, külmast ja surmast. 1943.aastal, blokaadiaegses Leningradis trükiti temaatilisi postkaarte ja müüdi 50 kopikaga. Selle postkaardi pealkiri on "Sügisõhtul".
Aerostaadid olid umbes nagu õhupallid, lasti vesinikku täis ja siis nad olid trossidega maa külge kinnitatult linna kohal õhus. Aerostaadid hoidsid üleval trosse, mis ulatusid kuni 3 km kõrgusele ning mille ülesanne oli sundida lennukeid kõrgemalt lendama, et vähendada pommitamise
täpsust. Mõnikord pandi trosside külge ka lõhkekehi.
Inglased kasutasid neid 1.maailmasõja ajal Londoni kaitsmiseks 3-4 tk pundis, 2.
maailmasõja ajal oli inglastel aerostaate õhus juba 2000 tk korraga. Pakkusid mingit kaitset isegi tiibrakkettide V-1 vastu. Venemaa kasutas aerostaate paljude linnade kaitsmiseks: Riia, Kiiev, Bakuu, Odessa, Sevastoopol, Vladivostok jne. Vastased aga püüdsid lennukeid päästa lennukite ette paravanide ehitamisega. Venelased on 1941- 1944 fikseerinud 121 kokkupõrget aerostaadi trossiga, seda on vähe, aga eesmärk ei olnud lennukite hävitamine, vaid nende kõrgemale peletamine.
Mõned netist leitud pildid veel selle teema selgituseks.
Katselendur Hanna Reitsch kirjeldab oma põnevas raamatus "Lendamine - mu arm!" taoliste trossisuunajate katsetamist 1941.a kevadel.
"Küllap mäletab veel nii mõnigi, et Inglismaal häiriti Luftwaffe lahingutegevust ootamatult õhupallidega, eriti Londoni kohal. See maksis tookord paljude Saksa lendurite elu. Kui lennukid kogemata õhupallide kinnitustrosside otsa sõitsid, siis saagisid need lennuki tiivad maha.
Hans Jacobs konstrueeris tõrjeseadeldise, mis kaitses mootoreid ja tiibu ning suunas kinnitustrossi tiiva otsa poole, kus selleks mõeldud seadeldis ta katki lõikas.
Vastavad katselennud pidid toimuma Rechlini lähistel. Katsetati erineva jämedusega trosse, alates kõige peenemast, 2,7 mm, mis oleks talle otsa lendavale lennukile kõige vähem ohtlik, kuni 8,9 mm trossini, mis seisis õhus nagu teraspulk. Trossi vastu põrkumisel tekkivaid jõudusid mõõdeti äärmiselt tundlike mõõteriistadega. Nii koguti andmeid, mida läks vaja edasises tõrjeseadeldise arendamises.
Katsetused pidin läbi viima pommitajaga Do 17. Kuna ei olnud ette teada, kas seadeldis propellereid täielikult kaitseb, oli võimalik, et purustatud propelleri osad tungivad läbi kabiini ja tabavad meeskonda, mis võib surmaga lõppeda." (lk 192)
Hanna Reitschi autasustati nende katselendude eest II järgu Raudristiga, mille andis talle 27.märtsil 1941 Hitler isiklikult Riigikantseleis kätte.
Aitäh Triinule postkaardi eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar