27 veebruar 2014

Mari Möldre


Mari Möldre 1890-1974 oli väga populaarne näitleja, laval 1909-1960.

Vasakpoolne, autogrammiga foto on pärit ajast, kui Mari Möldre 1930-ndatel osales Sadalas kohaliku näitemänguseltsi etendustes. Anti 2 etendust, aga kohalikele näitlejatele ei meeldinud, et publik vaatas ainult teda ja elas kaasa ainult temale ja siis lõpetati selle näidendi esitamine ära.
Praegu annab Tabivere vallavalitsus harrastusnäitlejatele Mari Möldre nimelist preemiat.

Sellel vasakul oleval fotol on Mari Möldre Joosep Tootsina, Peeter Parikase foto.
Kui võrrelda fotosid omavahel, on näha selle naise ümberkehastumisvõimet.

Kuulsad olid Mari Möldre raadiosketšid ja estraadipalad Joosep Tootsina, mis ta enamasti ise kirjutas.
1936. aastal esines ta Tootsina raadios fašismivastase kõnega, mille tõttu sai kuueks kuuks  raadios esinemise keelu.
1951.a arreteeriti süüdistatuna nõukogude-vastase repertuaari esitamises, sai 10 aastat, aga vabastati 1954.a.

Kaljo Alaküla räägib raamatus "III eskadrill" saksaaegsest etendusest nii:
Ja siis tuli lavale Mari Möldre peki, porgandi ja õlgedega. Tuleb lavale, käes käntsakas pekki ja küsib oma tehtult käriseva Tootsi häälega:"Kallis rahvas, mis see on?"
Rahvas saalist:"Pekk."
"Vale, kallis rahvas, see on minevik." 
Üldine üksmeelne naer, sest kõik tolleaegsed saalisistujad teadsid, et sealiha ja kanamunad oli see Eesti-aegne igapäevane toit. 
Mari lahkub lavalt ja tuleb pärast minutilist pausi uuesti, käes porgandid ja küsib:"Mis see on?"
Saal muidugi vastu:"Porgandid."
Ja siis Mari teatab:"Minu kallis rahvas, te olete jälle eksinud, see on olevik."
Muidugi, ka seda teadsid saalis istujad hästi, et rasvainetega on kitsas, kõik on kaardi peal ja tuleb aina aedvilja, gemüüset süüa.
Ja kui siis Mari kolmandal korral õlgi näitab, skandeerib saal üksmeelselt, et see on tulevik. Ja siis mängib Mari oma trumbi välja:"Ei, kallis rahvas, see ei ole tulevik, vaid need on õled. Mitte mina ei lähe kinni, vaid teie."  lk78


Minu ämm rääkis Mari Möldre nõukaaegset lugu punastena sündinud kassipoegadest, kes siis, kui silmad lahti läksid, hakkasid järjest valgemaks muutuma.

Ka selle süsteemi uskumatu paradoks, mis eriti ilmneb, kui Mari Möldre ja Tuudur Vettik pandi kinni oma loominguliste eksimuste pärast. Kuid vanglas juhatas Vettik koori ja Möldre tegi näitemängu ning mõlemad pandi autahvlile. Möldrele anti ka võimalus perekonnaga rohkem kohtuda. Et sattuda vangla autahvlile, mille eest sind vabaduses kinni pandi – minu arvates on see midagi sellist, mida tänapäeval on võimatu ette kujutada.



Väino ja Kaja albumitest.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar