Tartu Kammivabrik

Käisin jälle Tartu Taaskasutuskeskuses ja seekordseks saagiks olid laifilmi 6x9 negatiivid, mis olid olnud ühe raamatu vahel. Aitäh keskuse töötajatele!

Suuremal osal kaadritest oli näitus Tartu Kammivabriku saalis. Näitusel olid stendid ajaloost, mis oli jagatud 3 ossa: 1922-1944, 1944-1970 ja tulevikuvisioon 1971-1990. Viimasest järeldasin, et pildistamise aasta oli 1970, aeg, mil tehases hakkas kõik järjest paremini minema.
Kui lugeda AS Estiko Plastari kodulehte, siis seal öeldakse, et täpset ettevõtte loomise aastat arhiivimaterjalidest välja ei tule, kuid eeldatavasti oli selleks 1918.

Tartu leheküljel sattusin sellise lause peale:
Tänavu sügisel saab ESTIKO kontsern 95. aastaseks.  (Koos ülearuse punktiga)
Albert Laretei hakkas 1917.aastal Vaba tänavas kuuri all lehmasarvi keetma, sirgeks pressima ja piisid sisse lõikama. Vene ajal rehkendati kammivabriku algust 1922.aastast, mil Laretei kammitöökoda esimese tulumaksu maksis.

See peaks olema üks tuttuus masin, mis nad muidu kambakesi, õueriided seljas, siin uudistavad.
1969.aastal hakati tootma polüetüleenkilet, 1970.aastal käis juba kiletöö mitme masina ja suure hooga ning tehti 1,7 miljonit kilekotti.

Kilekotitoodangu nurgake lükkab minu 1970.aasta teooria ümber, sest seinal on ka olümpiakilekotid. Aga need on üsna mittemidagiütleva välimusega, ühel kotil on stiliseeritud Kremli tornid, aga tundub, et olümpiasümboolika on veel välja töötamata ja uue tehnoloogiaga Soome liinid, millega hakati hakati värvipiltidega kotte, sealhulgas ka Miška- ja Vigrikotte tootma, oli alles taotlusjärgus. Arvan, et pildid on umbes 1976.aastast.
Esiplaanil on plastribadest pesukastid, mida punuti Kallaste tsehhis. Karksi-Nuia tsehh oli ka, seal tehti põhiliselt puust mänguasju.

Ma pakun, et see näitus oli praegu räämas Kammivabriku Klubis, kus nüüd noored korraldavad aeg-ajalt näitusi ja etendusi. Lugesin, et 1972.a hakati kammivabriku muuseumi jaoks asju koguma, muuseum avati 1985.aastal, 1990.a viisid 3 inimest muuseumi oma kodudesse varjule.
 Uhke talveaiaga kontorihoone, praegune E-kaubamaja, valmis 1983.

Veel toodangut - mänguasjad, prilliraamid, ämbrid.

Keskel on plastmassist saunakibu, mille kohta öeldi Eesti Reklaamfilmi reklaamis "milline ilu ja vormitäius"!

Ja muidugi kammide stend.
Algul tehti kamme lehmasarvedest, aga neid oli liiga vähe, siis  hakati tegema kunstsarvest e galaliidist, mille lähteaineks on  kohupiim, need kammid tikkusid ruttu ära lagunema ning 1956.a keelati toidust kammide valmistamine hoopis ära.
1928.a hakati Tartus paralleelselt galaliidiga ka tselluloidkamme tegema. Aga tselluloid on jube tuleohtlik, lähedane sugulane püssirohuga, töötlemine pidi toimuma põhiliselt vee all. Kammivabrikus on olnud mitmeid suuri tuleõnnetusi - 1947, 1956, 1969. Näiteks 1969.a tuleõnnetuse põhjuseks peeti aja jooksul põranda alla kogunenud tselluloidipuru lagugaaside süttimist suruõhuvasara löögist, kui tsehhi ümber ehitati.
1954.a anti käiku uus tselluloiditsehh, kus töödeldi ümber kinodes kasutuks muutunud nitrofilme, mida veeti Tartusse filmibaasidest üle Nõukogude Liidu. Hõbe pesti maha ja filmist sai tselluloidimass, millest tehti kamme.
1979. aastal hakati tselluloidkammide asemel plastmaassgraanulitest kamme tegema, 1981.a loobuti üldse tselluloidi kasutamisest.
Ma ei mäleta, et meie peres oleks vene ajal kunagi ühtegi kammi ostetud. Elasime kammivabriku lähedal ja alati leidus mõni seal töötav naaber, kes kotitäie kamme tõi.

Viimasel pildil tulevikuvisioon 1990. aastani.
Praegune Estiko nimi on tuletatud 1930.a pandud nimest Estico ehk Eesti Comb Factory (Eesti Kammivabrik). Huvitav nimi oli ka 1925-1926, nimelt Dokafa ehk Dorpater Kammfabrik.

Mõned 1980-ndate kilekotid Estiko juubelinäituselt Taskus.