Lubja külaraamatukogu, ühes majas külanõukoguga. Maja on praegugi alles, asub Tartu vallas Aovere risti lähedal.
Raamatukogutöötajad.
Ruumid olid külmad, villane rätt ja soe kampsun pidid kindlasti olema.
Elle lööb templi tiitellehe pöördele ning 17. ja 51.leheküljele. Nii käib praegugi, ainult 51.lehele enam ei panda templit.
aega määrata.
Selleks et saada kommunistliku töö brigaadi nimetust, tuli võtta mitmesuguseid eesmärke ja kohustusi, üks neist oli enda kultuuritaseme tõstmine. See käis nii, et raamatukoguhoidja võttis seljatäie raamatuid kaasa ja rääkis pärast lüpsi lauda puhkeruumis lüpsjatele ja teistele laudatöötajatele kirjandusest ja raamatutest ja laenutas neile ka lugemiseks raamatuid.
Elle ütles, et see laut on Kõrveküla - Vasula tee ääres praeguse kalatööstuse kõrval.
Elle albumist.
seitsmendast rahukevadest oli selleks ajaks küll juba jupp aega möödas, aga ikka meenutas seda:
VastaKustutaKuni Ilves tagaruumis pabereid krabistas ja isegi ühe raske asja maha või ümber ajas, kadusin ma pimedikku riiulite vahel.
Mõned raamatud kägisesid kättevõtmisel nagu uued kalossid ja nende küljes ripendasid kitsad siidpaelast järjehoidjad. Mõned raamatud olid kõvasti teiste vahele kiilutud ja sõrmenukid läksid nende väljatirimisest valgeks. Üks pruun raamat, mille pealkiri oli „Õnn“, lõi terava nurgaga mulle valusasti vastu kintsu.
Põrandal tolmu sees nägin ma oma musti märgi palja jala jälgi, uurisin neid kõhedusega, need olid nii väikesed, aga sealjuures hirmuäratavad nagu inimsööja jäljed liival.
Maast laeni riiulites seisid salakavalad raamatud ja mõned nendest võisid olla väga ohtlikud. Näiteks raamat „Põrgupõhja uus Vanapagan“. Selle pealkiri ei meeldinud mulle üldse, ma läksin ettevaatlikult teise riiulivahesse ja ennäe – sealt mu käsi välja tõigi räpase välimusega raamatu „Greeka muinaskangelased“. Selle kaanel oli lilla tindiplärakas ja hulk süljega niisutatud näppe oli lehenurkadest üle käinud. Aga raamatute juures ei olnud nende välimus kuigi tähtis. Ilusad puhtad pildiraamatud olid enamasti totakaid salme täis, punaste kuldmustriliste selgadega raamatud Teiste üleval-toas aga olid saksakeelsed ja neid polnud võimalik üldse lugeda. Nad ainult seisid seal. Samal ajal raamat „Kingsepp ja paharet“ oli ilma kaanteta ja lõhki kärisenud, aga tema huvitavat sisu ei muutnud see karvavõrdki.
Raamatud ei olnud nagu pearätikud, pesuvannid, palitud ja vildikalossid, mille juures oli tähtis, millest tehtud, palju maksab ja kas vastu ka peab.
Tehtud olid nad paberist ja papist, maksid vähem kui muud asjad, vastu ei pidanud nad üldse – kartsid tuld ja vett, hiiri ja rotte, väikesi lapsi ja paberikoid. Ja ometi olid nad ka asjad – rasked, nurgelised, nad mütsatasid maha kukkudes, nende vastu võis end valusasti ära lüüa, aga oli üks ja peamine, mis neid eriliseks tegi – kui sa nad sülle võtad, siis ei ole sul süles mitte hunnik paberit ja pappi, vaid võõrad inimesed, suured linnad, kaljumäed, tühjad väljad, koletised ja lohemaod ning ise muutud sa hiiglaseks, kes seda kirjut elu ühest toast teise kannab, lubab ja keelab. Kui aga asi juba väga hulluks läheb, tuul ulub, veri voolab ja mõrtsuka näole saatanlik irve tekib, võetakse mitu lehekülge ühekorraga või lüüakse raamat hoopis kinni ja igal juhul ollakse võitja.
Sosistasin „Muinaskangelased“, ahmisin silmadega pilte – mõõku, kilpe ja vaase ning leidsin, et neid oleks hea lasta emal läbi kopeeri maha joonistada. Raamat ise tõotas seiklusi ja kuritegusid. Silitasin ja nuusutasin tema pruune pilte. Raamatutes oli põnev, kui poeg isal pea ühe mõõgahoobiga otsast lõi. Aga Jaansoni Sassat, kes oma isa peksis, põlastatakse eluaeg.
[...]
Parem oli lugeda raamatut isatapjast pojas, kui ise see poeg olla, südames kahtlesin ka, kas ei ole parem võileiba süües võitlusest lugeda, kui ise võidelda. Ma ei suutnud kuidagi otsustada, kumba ma tegelikult tahaksin, kas lugeda või võidelda. See oli mu salamure ja sellest lahtisaamiseks jooksin ma tihti tüminal mööda õue, lõuates: „Kuradi-kuradi-kurrat!“
[...]
Vaatasin Ilvest, kes ümmarguse musta raudahju suu ees istus ja kasehalult tohtu kiskus ning sosistasin: „Ma tahass neid raamatid.“
Ilves tegi „Soo-soo“ ja sirutas käe „Prohvet Maltsveti“ poole. Ta võttis selle minu käest ära ja viis täpselt endisele kohale tagasi, soris sealsams kõrval õhukeste raamatute rivis ja tuli minu juurde tagasi, peos raamat „Inetu pardipoeg ja teisi muinasjutte“.
Ohkasin löödult. „Loomajutta ma'i taha.“
Ilves pistis järsku käe mulle lõua alla, tõstis jõuga mu pea püsti, vaatas silma sisse ja ütles tõsiselt: „See raamat on inimestest. Ridade vahel on inimesed.“
Aitäh!
KustutaMulle meeldib ka see raamat väga. Püüan pilte vaadates panna end nendesse aegadesse ja olukordadesse, eriti huvitab mind sõjajärgne aeg kuuekümnendateni. Viivi Luik suudab luua meeleolu, seletada seletamatut, annab edasi selle tunde, mida mina püüan piltidest leida.