Sõjaveteranid

Kiliseb-koliseb, lonkab ja möliseb?
Veneaegne mõistatus.

  Vene aja lõpus võisid sõjaveteranid osta kaupa väljaspool järjekorda, see tekitas üleüldist põlgust ja viha nende vastu. Aga pärast sõda ei olnud nad sugugi kepiga vehkivad vanataadid, vaid ilusad poisid. Piltidel on Elfeld ja Anette Käärt ja Adolf Mikkur.
  Poisid, kes õigelt poolelt tulid, elasid päris hästi, aga sõtta minnes ei teadnud ju keegi, milline on pärast õige pool. Need mehed sõdisid vene poolel, sest sündisid 19.saj lõpu väljarännanute järeltulijatena Novosibirski kandis Eesti külas. Elfeld oli Eesti korpuses, Adolf oli värskelt raudteetehnikumi lõpetanud raudtee-sõjaväelane.
  Elfeld oli minu onu, temast on olnud juttu blogi alguses. Ka sõjas oli ta autojuht, näiteks vedas laskemoona eesliinile, auto ratta juurde kukkunud mürsk ei lõhkenud. Onul olid lisaks mälestusmedalitele ka medal "Vapruse eest" ja Punatähe orden. Punatähe ordeni sai onu Saaremaa dessandi eest. Onu rääkis, et kaatrid viisid sõdurid üle mere ja käänasid ruttu tagasi, isegi nii ruttu, et sõdurid uppusid sügavas vees, kaldalt tulistasid sakslased, onu oli ainus, kes oma üksusest ellu jäi, ta sai suure kivi taha peitu. Nüüd, tagantjärgi uurides, arvan, et tegemist oli Vintri dessandiga 12.okt 1944. Mõned päevad enne seda võttis ta osa ka Tehumardi öölahingust. Sel ööl oli nii pime, et alguses käisid vaenupoolte sõdurid mõnda aega kõrvuti, pidades teist väeosa omadeks. Aga kui siis avastati, et vaenlane on kõrval, läks käsitsivõitluseks, võideldi teritatud sapöörilabidatega, tääkidega, nugadega. Käsikaudu. Katsuti pead, kas juuksed on pikad või lühikesed,Vene poole sõduritel olid lühikesed juuksed, Saksa poolel pikad, pikemate juustega Vene ohvitsere peeti sakslasteks ja tapeti omade poolt. Kas te kujutate ette situatsiooni, et vastavalt juuste pikkusele otsustad, kas tappa teine inimene ära või mitte ja muudkui lööd ja tapad, sest muidu tapetakse sind?
Mulle on jäänud mulje, et Vene poolel oli enamus eestlasi ja Saksa poolel oli ka eestlasi, omakaitse mehi.
  Medaliga "Vapruse eest" aga oli lugu nii, et nad läksid kolmekesi üle rindejoone külasse toitu hankima, samal ajal algas rünnak ja nad olid esimestena külas.