Kasahstanis vilja koristamas 1956

Tankist Olav Ojakivi oli Kasahstanis vilja koristamas juuni - dets 1956.
Vahetult enne ärasõitu oli sõdurpoistel probleem viinalõhnadega: uus polgukomandör jalutas rivi eest läbi ja tundis viinalõhna, mille eest süüdlased said 5 päeva kartsa. Pärast nad naersid, et neile määrati enneolematult karm karistus - 5 päeva kartsa + 6 kuud asumist.

 Eestist sõideti Kasahstani loomavagunites. See oli Vene sõjaväes täiesti normaalne. Ka 1980-ndatel sõitsid sõdurid Leningradist Kesk-Aasiasse polügonile loomavagunites, ainult narid olid sisse ehitatud.

 Elati telkides, pesti jões.

 Tavaline kohalik sõnnikust, savist ja õlgedest elumaja.

Viljadokis puhastusmasina ees. Keskmine, valge taskurätikuga peas, Olav Ojakivi.

Kohalikus kolhoosis oli palju küüditatud sakslasi. Moskvitš kuulus kahele sakslasele, kes said selle viljapeksu täienduse leiutamise eest.
Viljakoristuseks kasutati järelveetavaid kombaine, linttraktor ees ja kombain järel.

 

 Toboli jõge ületati koolmekohast.

Küsisin Olavilt, kas vastab tõele, et poriseid kohti sillutati viljaga kui kõige käepärasema materjaliga. Vastas küll tõele.
 

 Vili koguti kokku pikkadesse lahtistesse rõukudesse, vahepeal sadas vihma peale, siis kuivas jälle ära. Kui Olav detsembris ära sõitis, jäid viljahunnikud veel põllule, rehkendati, et vili jõutakse alles maikuuks ära vedada.

Parim viljasaak seal oli 14 ts/ha, Olav ütles, et meil on selline saak ikalduse moodi, aga maad oli palju, kolhoosil oli vilja külvatud 63 000 hektarile.