Pass-perekonnaalbum

Kõigile väikelastele oma passi väljaandmine on alles uue aja komme. Varem olid lapsed vanemate passides kirjas, lihtsalt nimed kirjutatud või trükitud. Aga kui me 1997.aastal perega Saksamaale hakkasime sõitma, tuli laste pildid ka juurde kleepida. Hiljem, ilma lasteta reisides tekitasid meie passid alati passikontrollides suurt elevust ja pikemat vestlust.

Aga pildid võtsid lastele ette nähtud leheküljel kogu ruumi ära ja nii pidi meie järgmine laps viisa olema:

Passiga seoses meenub veel üks lugu aastast 2000 või midagi taolist.
Passilaud oli Tartus Tiigi ja Kastani nurgal praeguse lastekunstikooli majas. 24.detsembril töötas ta seal viimast päeva, jaanuari algusest pidi hakkama passe pangast kätte saama. Olin tellinud tütrele passi, ta pidi 26.detsembril sugulastega Slovakkiasse suusatama sõitma. Aga mul tuli meelde passile järgi minna alles 24.detsembril kolme paiku, aga passilaud oli juba kahest suletud. Mida teha? Tütrele silma vaadata ei julgenud. Üks poegadest tundis mõnda inimest firmast, mis passilauale valveteenust osutas ja sealt õnnestus saada selle inimese kodune telefoninumber, kes pidi häire puhul välja tulema. See oli kas juhataja või  juhataja asetäitja. Helistasin ning see inimene jättis mulle kustumatu mulje - ta tuli minuga lahkelt naeratades kaasa nagu oleks täiesti normaalne käia jõuluõhtul mingi võõra hooletu inimesega töö juurest seifist passi ära toomas.

Praegu, seda lugu kirjutades, sain aru, kui palju meil selle ajaga kõik muutunud on.