"Mägra maja"

Olin 13, kui mulle see tellitud "Pioneer" tuli. Putkadest korjati ära, aga rahva hulgas jutt liikus ja isa võttis töö juurdegi kaasa. Vanaema rääkis pikalt, kuidas venelased Eestisse tulid. See oli sügav vene aeg ja venelaste okupatsioonist ei räägitud. Minu teadvuses oli see esimene avalik vastuhaku märk, edaspidi õppisin neid ka teatritükkidest välja noppima.
Müts maha Helvi Jürissoni ja Asta Venderi ees!

 Oma kirju elu jooksul olen palju ringi liikunud ning näinud, kuidas terveid rahvaid on oma kodumaalt minema paisatud. Eestlastel on isegi vedanud, meid ei ole tervikuna kuhugi mujale veetud nagu näiteks krimmitatarlasi või volgasakslasi. Venemaal ja mujalgi maailmas on seda tehtud paljude rahvastega. Inimeste käest ei küsita, kas nad seda tahavad või ei taha, neil vaid võetakse kraest kinni ja viiakse. Halvemal juhul lihtsalt lüüakse kohapeal maha.
...
  Teisalt on mind järjest rohkem puudutanud inimeste samalaadne tegevus loomade suhtes. Oleme lihtsalt võtnud mõne looma- või taimeliigi ja toonud ta kasu saamise eesmärgil uude kohta. Enaminkul juhtudel on sellest sündinud palju pahandust, mille tagajärgi ei helbi aga pahanduse põhjustajad ise, vaid nende järeltulijad.
...
 Umbes nii on lood ka selle loomaga, kährikuga.
...
Olen ise näinud, kuidas sula ajab kähriku unest üles, justkui oleks kevad käes. Selline kährik tatsab mööda metsa ringi, kuid ei leia midagi hamba alla pistmiseks. Kevadeks on kõik kohad kährikute laipu täis.
...
Oma laadilt on ta tegelikult väga sarnane mägraga: see nina maas liikumine, kuulatamine ja maast söögipoolise korjamine.

"Ööbikut ei tohi reeta", Rein Marani elu filmides, lk 183, 184