Alviine

Alviine on praegu 90-aastane terane vanaproua. Kui küsisin, kas tal on siin pildil mingi vormimüts peas, ütles ta, et ei, see oli moemüts. Pilt on tehtud 1939.aastal ja Alviine elas sel ajal Pihkva oblastis.

Alviine sündis 1921.a Pihkva oblastis eesti külas. Küla nimi oli Strugi Krasnõje. Isa oli algul külavanem, pärast kolhoosi ”Uus elu” esimees.

!937.a isa vangistati ja rohkem teda ei nähtud. Isa tõttu ei lubatud Alviinel Pihkvas ämmaemandaks õppida, öeldi, et ainult midagi tehnilist, õppis siis traktoristiks.

1942.a juunis, kui küla oli sakslaste käes, pidid kõik noored inimesed, nimekirjade alusel, minema arstlikku kontrolli. Kes olid terved, peeti kinni, haiged võisid koju minna. 3 päeva hoiti laagris valve all, siis laaditi vagunitesse ja Saksamaa poole teele. Saksamaal peatus rong igas linnas, vangid müüdi maha, 20 marka tükk. Talunikud olid eelnevalt, vastavalt sellele, mitu inimest nad tahtsid, raha ära maksnud ja kviitungi saanud Vangid käsutati vagunist välja ritta seisma, numbrid kaelas. Alviine Odrusk oli vang nr 1414, tema sõbranna Linda Kull vang nr 1415. Alviine oli suurt kasvu tugev tüdruk, tema valiti välja juba teises jaamas. Linda oli väike pruunide silmadega juudi moodi tüdruk, teda ei tahetud. Kui Alviine hakkas talunikuga ära minema, puhkes Linda nutma. Talunik küsis, miks ta nutab. Alviine oli koolis natuke saksa keelt õppinud, ütles, et Linda on ta poolõde ja ei taha üksi jääda. Talunik ostis siis Linda ka ära. Need, keda teel ära ei ostetud, viidi vabrikusse tööle, seal oli nälg ja halb olla. Aga Alviinel ja Lindal läks hästi, elasid Lübecki lähedal talus, pererahvas oli lahke, söödi sama toitu. Ainult umbes sama vana peretütrega ei saanud nad hästi läbi. Alviine muutus üsna pea oma traktori- ja autojuhioskustega talus asendamatuks. Linda müüdi talveks vabrikusse tööle, aga talle saadeti talust pidevalt toidupakke ning kevadel toodi tagasi. Neile anti ka väikest taskuraha ja lubati väljas ka käia, ainult kõigil riietel pidi olema rinnal ja varrukal tekst OST, ilma selleta ei tohtinud välja minna. Alviine arvas, et tal vedas, et Saksamaal elas ta sõja üle valutumalt, kui see oleks olnud kodukülas.

1945.a jäid nad Ameerika tsooni, oli valida, kas jääda Saksamaale või tulla ära koju. Algul otsustasid nad Saksamaale jääda, siis aga mõtlesid ümber. 16.mail 1945.a viidi nad Oderi äärde piirile, sealt pidid nad siis ise koju jõudma. Hakkasid siis minema, algul jalgsi ja hobustega, siis rongidega. Liikusid ainult kaubarongid. Kui rong sõitis enam-vähem ida suunas, tuli liikuvale rongile peale hüpata ja sõita katusel või masuuditünnide peal. Leedus võeti nad kinni ja hoiti 2 nädalat isikute väljaselgitamiseks trellide taga. See oli selline läänest tulijate sorteerimispunkt: kes saadeti Siberisse, kellele anti dokumendid ja lasti lahti. Alviinele ja Lindale anti 22.juunil 1945 välja paber, millega sai edasi minna. See oli väga kõva paber, sellega sai sõita juba ka rongis sees. 4 päevaga jõudsid nad Haapsallu Alviine tädi juurde.

Siin ongi see elutähtis paber.

Haapsalus hakkas Alviine sanatooriumis tööle, temast sai peaõde. Haapsalu oli piiritsoon, seal tutvus ta piirivalvuriga, kellega tahtis abielluda. Aga Haapsalus ei lubatud Nõukogude piirvalvuril naiseks võtta Saksamaalt tunud neiut. Veelgi enam, piirivalvur kutsuti Riiga ülemuste juurde aru andma. Lugu lõppes piirivalvuri erru mineku ja Tartusse kolimisega, kus noored abiellusid. Alviine onu Rudolf Sorrok oli Tartu linna parteiboss ja ta organiseeris noortele kohe korteri. Alviine ja ta mees läksid Tartu Lihakombinaati tööle, kus töötasid kogu elu, Alviine 46 aastat.