Homme saab 25 aastat fosforiididemonstratsioonist

  Uute fosforiidikaevanduste rajamise teema oli 1.maiks 1987 juba nii kuumaks läinud, et esimest korda Nõukogude Eesti ajaloos tuldi paraadile välja oma loosungite ja plakatitega. Meeleolu oli ülev, aga samas oli kõhe tunne, me ei teadnud, mis edasi saab. Nagu esimeselt pildilt näete, olid seal ka KGB mehed oma tööd tegemas.

  Siin on ilmselgelt äratuntavad 2 KGB meest.

Nende selja taga on sinise TRÜ tekliga Tiit Pruuli.

  

 Punase särgiga on Mart Kivastik. ja ühe 9x mõõda plakatiga Jaan Malin.

 

  

 Rohelised on EPA vormimütsid.

 

Aivar Tommingas marssis uhkelt Tööpunalipu ordeniga RAT Vanemuise punase lipuga. Punalippe ja punaseid loosungeid oli veel, aga kes neid siis pildistas!

Fotod on meie slaidikarbist.

Ilus tüdruk

Ilus tüdruk, ilus taust ja täiesti jube tool.

Anni albumist.

Autoseltskond

Nii palju rahvast autos ja esiistmel on kahe mehe vahel veel ka koer. Kas nad tõesti sõitsid niimoodi või poseeritakse fotograafile? Esiistme meestel on küll väga asjalikud näod peas.
See foto oli Kaja albumis eelmise sajandi alguse piltide juures.

Täna 20 aastat tagasi taasavati Gustav Adolfi kuju

Kustav oli see mees, kes Liivimaa koos juurde kuuluva Eesti provintsiga ära vallutas. Kuuendal aastal pärast sõda asutas Kustav Tartusse ülikooli, Tallinnasse ei asutanud ta mitte midagi pedagoogilist ega polütehnilist. Ülikooli taga on veel praegugi pisike kuninga kuju. Selle kuju juures laulsid üliõpilased tormisest ilmast hoolimata rootsi laule.

Sven Kivisildnik " Kroonitud pead", "Valitud teosed I" lk 98

Mõned aastad enne monumendi taastamist üllatas hommikusi tööleminejaid öösel platsile tehtud Gustav Adolfi lumest kuju.

1980-ndate tänavakunst

Aga  meie maal on hea,
muret tundma sa ei pea.
Särab viisnurk punane
otse meie aknasse.
Malevalaul

Tiidu foto.

"Mägra maja"

Olin 13, kui mulle see tellitud "Pioneer" tuli. Putkadest korjati ära, aga rahva hulgas jutt liikus ja isa võttis töö juurdegi kaasa. Vanaema rääkis pikalt, kuidas venelased Eestisse tulid. See oli sügav vene aeg ja venelaste okupatsioonist ei räägitud. Minu teadvuses oli see esimene avalik vastuhaku märk, edaspidi õppisin neid ka teatritükkidest välja noppima.
Müts maha Helvi Jürissoni ja Asta Venderi ees!

 Oma kirju elu jooksul olen palju ringi liikunud ning näinud, kuidas terveid rahvaid on oma kodumaalt minema paisatud. Eestlastel on isegi vedanud, meid ei ole tervikuna kuhugi mujale veetud nagu näiteks krimmitatarlasi või volgasakslasi. Venemaal ja mujalgi maailmas on seda tehtud paljude rahvastega. Inimeste käest ei küsita, kas nad seda tahavad või ei taha, neil vaid võetakse kraest kinni ja viiakse. Halvemal juhul lihtsalt lüüakse kohapeal maha.
...
  Teisalt on mind järjest rohkem puudutanud inimeste samalaadne tegevus loomade suhtes. Oleme lihtsalt võtnud mõne looma- või taimeliigi ja toonud ta kasu saamise eesmärgil uude kohta. Enaminkul juhtudel on sellest sündinud palju pahandust, mille tagajärgi ei helbi aga pahanduse põhjustajad ise, vaid nende järeltulijad.
...
 Umbes nii on lood ka selle loomaga, kährikuga.
...
Olen ise näinud, kuidas sula ajab kähriku unest üles, justkui oleks kevad käes. Selline kährik tatsab mööda metsa ringi, kuid ei leia midagi hamba alla pistmiseks. Kevadeks on kõik kohad kährikute laipu täis.
...
Oma laadilt on ta tegelikult väga sarnane mägraga: see nina maas liikumine, kuulatamine ja maast söögipoolise korjamine.

"Ööbikut ei tohi reeta", Rein Marani elu filmides, lk 183, 184

Piip

Mäletan seda pilti lapsest saati meie perekonnaalbumis. Aga miks ta seal on, ei tea.