108-aastane postkaart

12.oktoobril 108 aastat tagasi oli keegi saatnud Kaja sugulastele Liivimaale Nuustakule Lutike külla teate, et ta on väga rõõmus, et tema kohutav reis (kas Venemaale?) nii õnnelikult lõppes.

Vankrimoode

Lapsevanker on läbi aegade olnud ka staatuse näitaja.

See pilt on tehtud 25.augustil 1938.aastal Tallinnas.

Mulle räägiti, et vanadel lapsevankritel oli olnud põhjas turbakast, vahetati ainult katet peal.

  Kes siin vankris on, ei tea.

Mu mehel 1960.a oli ka selline vanker. Kui ta oli 8-aastane, ehitas ta sellest tanki, lõikas vankrile noaga sisse 3 ava ja pani ühest avast jämedama roika läbi - see oli kahur, teisest peenema - see oli kuulipilduja ja kolmas auk oli vaateava, kust tankist välja vaatas. Külje peale oli muidugi Punapea kirjutatud, tolleaegse kultusfilmi "Neli tankisti ja koer" järgi. Mootoriks tuli kutsuda naabripoiss.

 Pobeda vankrist on meil juba juttu olnud. Emal on väga edev käekott, see on arvatavasti ainult pildistamiseks, sest teatavasti peavad emade kottidesse mahtuma mähkmed, tagavarapüksid jms.
Pildil on Arvi ja Helle Tamm koos ema Meeriga.

 Õed Leili ja Sirje Võngri oma aias Kandikülas aastal 1957.

Esiplaanil on Terase lapsevanker, mida toodeti Eestis. Tol ajal eelistatud moevankrid olid Zekiwad, Terase vanker oli nendel inimestel, kellel kaubanduses tutvusi polnud. Aga oli hea suur vanker, kuhu sai veel teisel talvel lapse õue magama panna.
 

 See käru on kokkupandavate kärude algusaegadest, 1970-ndate lõpust, vist oli jälle Zekiwa, aga ega ta eriti kokku-lahku võtmist ei tahtnud.
Fotol on Tiit aastal 1985 ja käru vanemalt vennalt päritud, kes oli omakorda selle kuskilt pärinud.

Akendega Zekiwa 1988.aastal. 1980.aastal oli see viimase peal mudel, aga tol ajal muutus mood aeglasemalt. Pärast mängisid lapsed sellega bussijaama, nii et katkine vankri aken oli luuk, kust müüdi bussipileteid. Laps vankris Sirla, vankri kõrval Mihkel.

Kirjavahetus

Siis, kui veel arvuteid ei olnud, kirjutati palju paberil kirju.Sageli hakati kirju vahetama võhivõõraste inimestega. Koolidesse tulid kirjad lastelt, kes otsisid kirjasõpru, samuti avaldati näiteks ajalehes "Säde" kirjasõprade otsijate aadresse. Mõned kirjavahetused jäid püsima läbi aegade.
Mai Kleimanni ja Eeva Ojaneni kirjavahetus kestis 74 aastat. Mai kirjutas eesti keeles ja Eeva soome keeles.
 Siin on pärast Mai surma tema perele Eeva saadetud koopia kõige esimesest kirjast, mis on saadud 1938.a kevadel ja mõned pilkupüüdvad ümbrikud..

 
Ümbrik samast kirjavahetusest 12.08.1940

 

 Ümbrik 23.11.1959

Aitäh Kajale!

Foto kodustele

Selle on saatnud Linda Belgiast kodustele.
Tundub korravalvuri moodi. Kas nii vähendati sealmaal 1950-ndatel autode ohtlikkust?

Vennad

Korralikud inimesed pitsist lina, raadio ja "Singeri" masinaga.

Ega vene ajal olnud mingeid näärivana kostüüme müügil, levinud praktika oli, et kasukas pahupidi selga ja takust habe ette.

Ma ei tea, kes need poisid on. Need fotod olid Linda pildikastis, aga Linda näeb kehvasti ja ei osanud öelda, kes pildil on.

Auto ja parv

Püüdsime selle auto marki määrata, ei osanud.
Alumisel pildil on seesama auto tagantpoolt.
Auto tagant paistab pumbaga kaev, sellised olid Karlovas veel 1970-ndatel.

Sain sellise kirja:
mulle hästi tuntud Karlova autost

Ostetud peale sõda Leningradist ja iga kord , kui "moskvits" uue 
mudeli sai, kohendas osavate kätega meister   oma auto sellele 
sarnasemaks. Ametilt oli auto omanik hambatehnik, tööriistadeks 
hambapuur, plekikäärid, mitmesugused vasarad. Kiirust naljalt üle 50 
ei võtnud, kuid seenemetsas sai sellega käidud  paljude aastete 
jooksul.Usun, et minu vanemate fotokogus on ka selle auto pilte, 
rääkimata omaniku perest.

Need pildid on saadetud Lindale Eestist Belgiasse, nii et 1950-ndad.

Lugesin Luunja valla leheküljelt (ja mitmes kohas selle kordamist), kuidas 1930-ndate aastateni polnud Emajõel Tartust allapoole ühtegi silda ja jõe ületus toimus parvedel. Siiamaani on Emajõel Tartu ja Peipsi vahel ainult üks sild, Luunja sild. Aga Kavastu parv töötas 1899 - 1983 ja töötab nüüd jälle.. On tõenäoline, et siin pildil on ka Kavastu parv. Pildi tegemise ajal oli Luunja sild veel pärast sõjas purustamist taastamata.
.

Linda

Järgmisel kuul 90-aastaseks saav Linda töötas sõja ajal teedevalitsuses sekretärina. 1944.aastal otsustati kogu töökollektiiviga emigreeruda. Ühega üsna viimastena läinud väikelaevadest jõuti Saksamaale. Wiesbadeni laagris sai ta tuttavaks oma tulevase abikaasaga, rahvuselt belglasega. Kuna mees oli katoliiklane, Linda aga üsna leige usuga protestant, siis ei tahetud neid laulatada, laulatati alles pärast seda, kui mees ütles, et nende ühes voodis magamine jääb pastori südametunnistusele. Abielu ei olnud eriti õnnelik, aga katoliku kirikus laulatatuna ei tulnud lahutus kõne allagi. Koduigatsus oli ka suur. Äramineku paberite ajamisel huvitas Belgia riiki vaid, et riigi ees Lindal mingeid võlgu ei jääks. Ja Linda tuligi 1959.aastal tagasi Eestisse. 1959. aastal! Kuigi ta oli endiselt abielus, võttis ta siin tagasi oma neiupõlvenime. Nagu siin all olevast ajaleheartiklist lugeda võib, kasutas nõukogude propaganda Lindat kohe ära, tema näitel sai veenda inimesi kapitalismi pahelisuses.
Linda töötas nii Belgias kui ka pärast Eestis juurdelõikajana ja õmblejana.