Jalutuskäik ajas: Heinrich Hoffmann "Kolumats" 1845

1983.a suvel ostsin "Komsomoli" kino juurest ajaleheputkast 20 kopika eest mudilastele mõeldud "Kolumatsi" raamatu. Istusime sinnasamma pingile ja lugesime vaimustushüüete saatel raamatu kohe läbi. Skaneeritud leheküljed on samast väga äraloetud eksemplarist.

Raamatu autor on saksa psühhiaater Heinrich Hoffmann 1809-1894. Ta oli Frankfurdis Maini ääres osariigi vaimuhaigla direktor. Hoffmannilt on ilmunud veel luuletusi, huumori- ja satiiriraamatuid, lastejutte ja arstiteaduslikke ning psühhiaatraalaseid raamatuid.

Struwwelpeteri ehk eesti keeles Kolumatsi kohta on ta rääkinud, et tahtis 1844.a oma 4-aastasele pojale jõuluks raamatu osta, aga raamatupoes tundusid kõik lasteraamatud tobedad ja moraliseerivad, nii ei meeldinud talle ükski raamat ning ta otsustas oma pojale ise raamatu kirjutada ja pildidki juurde joonistada.

Hoffmann, kes tol ajal töötas juba arstina vaimuhaigete ja epileptikute haiglas, võttis veel vahel haigeid vastu ka linnas. Ning teadis varasemast kogemusest hästi, kuidas vanematel oli sõnakuulmatute laste hirmutamiseks kombeks öelda: „Kui sa seda ei tee, tuleb doktor ja annab kibedat rohtu või paneb sulle verekaanid külge!” Nii polnud sugugi harv juhus, et tohtri juurde toodud laps hakkas end kisades kaitsma, muutes arstliku läbivaatuse võimatuks. Hoffmannil oli selleks olukorraks aga kaval meetod: ta võttis pliiatsi ja paberilehe, asus mingit lugu jutustama ja ühtlasi joonistades seda illustreerima. Laps jäi kuulama-vaatama ja „...metsik opositsionäär rahuneb, pisarad kuivavad ja arst saab mängeldes oma tööd teha”.Nõnda oli tohtrihärral juba varuks lugusid ja nendega seostuvaid pilte, millest ta hakkas nüüd oma lapsele raamatut kingiks valmistama, omamata seejuures mingit kirjanduslikku ambitsiooni.

Tuttavad, kes raamatukest nägid, soovitasid kõik seda trükis avaldada. Hoffmannil ei olnud mingit kirjanduslikku ambitsiooni. Otsustavaks sai üks õhtune veinijoomine, seltskonnas, kus jällegi Hoffmanni pojale tehtud raamat jutuks tuli, oli ka ta tulevane kirjastaja.

Esimesed 4 trükki ilmusid pseudonüümi all, 5. trükk 1847. aastal ilmus autori pärisnime all. Sellest aastast on ka koos praegune raamat nendesamade 10 värsslooga ja algab rahvusvaheline levik - 1847.a taani keeles, 1848.a inglise ja vene keeles. Enne autori surma 1894.a oli seda raamatut saksa ja inglise keeles müüdud umbes miljon eksemplari.

Algul oli raamatu pealkiri lihtsalt "Lõbusad lood ja naljakad pildid 3-6-aastastele lastele". Hilisem, raamatule pealkirja andnud lugu, meil Kolumats, kandis nime Struwwelpeter. Sõna struwwel tähendab sassis, segamini, korratut ja kasutatakse karvade või sulgede kohta. Pärisnimi Peter oli sakslastel halvustava tähendusega, see tähendas vendade Grimmide 1838.a sõnaraamatu järgi rumalat, laiska, igavat, räpast inimest. Meil on tuntud kaardimäng Must Peeter, kus selle nimega on halb, kaotust põhjustav kaart.

Raamatus on tegemist kõnelevate nimedega ja iga tõlkija püüdis lugusid ja nimesid kohandada oma keeleruumiga, väikeste laste raamatus peavad nimed olema suupärased ja mõistetavad. Nii on Struwwelpeter vene keeles Stjopka-Rastrjopka, itaalia keeles Pierzazzera, portugali keeles Joco Felpudo, norra keeles Buste-Peer jne. Niisamuti leiti omakeelsed nimevasted ka teiste lugude kangelastele.

Ühe ingliskeelse tõlke autor on lausa Mark Twain.

Eesti keelde on seda raamatut tõlgitud kaks korda, 1923. ja 1982. aastal. Tõlked on mõlemad väga head, kuid hästi erinevad. 1923.a tõlkija kasutas Endor Tendori varjunime. Kes selle taga oli, tänapäeval ei teata. Aga tundub, et tol ajal August Kitzberg teadis. 1923.a 21.detsembri Päevalehe artiklis "Kirjanduslik jõululaud" kirjutab ta:

See raamat pajatab häile lastele hoiatuseks halbadest. Mina oleksin talle nimeks pannud "Sasipea" või "Sassispeaga Karla", aga eks Endor Tendor tea seda paremini, tema suurema laste hulga isa kui mina.

1923. a väljaande nimi oli "Kahupea Kaarel". See tõlge on originaaltekstile sarnasem kui 1982. a Andres Ehini tõlge.

"Kahupea Kaarlit"saab näha siit.

Võrdluseks Endor Tendori sama loo tõlge:

Vaata, Kahupea Kaarel,

siin ta seisab teie ees!

Tema pea peal paks on padrik,

kamm seal pole käinud sees

Küüned tal kui korvivitsad,

kääridest ei nemad tea.

Igaüks, kes näeb, see hüüab:

„Häbi! Häbi! Kahupea!”

Venemaal ilmus raamat esmakordselt 1849. aastal, pärast seda 1857. aastal ja veel mitmeid kordi kuni 1917. aastani. Ja siis oli kõik - peaaegu 100 aastat seda venekeelsena enam ei trükitud.

Selle kõrval tundub ainult inglipaanikaga pääsenud meie 1982.a väljaanne lausa uskumatu.

Nimelt oli sissejuhatava värsi 2 esimest rida algselt

Lapsed, olge paid ja head,

siis teil ingel paitab pead!

Teksti kohal oli autori illustratsioonidel ka ingli pilt. Mulle tundus see lehekülg meie raamatus alati imelikult lage ja ebaproportsionaalne, aga ma ei osanud kahtlustada, et suur osa pildist on lihtsalt ära võetud.

Raamat oli juba trükitud, kui keegi avastas, et nii tekstis kui ka pildil on lubamatu ingel. Andres Ehini abikaasa Ly Seppel on rääkinud, kuidas kirjastuse Eesti Raamat töötajad nääripreemiast ilmajäämise ähvardusel kodudest inglit likvideerima aeti. Mõned ingliga eksemplarid olevat ka päästetud.

Tekstiingel asendati mammaga ja pildiingel tühja kohaga.

Kuna raamatu autor oli psühhiaater, siis on ka teooria, et see on raamat laste psüühikahäiretest.

Nii kuulsale raamatule hakati kohe tegema ka paroodiaid. Eriti populaarne on olnud sõjaväe ja sõja teema. Juba 1877. aastal tehti raamat ümber tolleaegse sõjaväeelu parodeerimiseks. Nii Esimese kui ka Teise Maailmasõja ajal olid Struwwelpeteriteks tolleaeged riigijuhid.