Kooli õuele on toodud vana auto.
See oli väga vana ja väga armetu auto. Tööstuskombinaat ta sellepärast koolile kinkiski, et temast asja ei loodetud.
Autohuviline Rein läheb autot uudistama ja üritab parandada, aga selle tulemusena kukub hoopiski üks latern küljest ära.
Kurvalt lonkis ta koju ega saanud enam õhtuni rahu. Kogu aeg püsis ta kõrvus autolaterna kaeblik kolin munakividel, ikka nägi ta just nagu ühe silmaga jäänud kühmus poolteisetonnilist endale etteheitvalt järele vaatavat.
Öösel unes hakkavad südametunnistuse piinad. Raamatu tegevus ongi Reinu unenägu.
Rein virutas meeleheitel rusikaga vastu aknaklaasi. Kui ta selle katki lööb, saab ta ehk ometi välja ronida! Kuid klaas ei läinud katki. Selle asemel kopsas käigukang teda valusasti põlve pihta ja auto torises:
"Seisa paigal! Kuhugi sa ei pääse. Tuled aga autode kohtu ette!"
Nii jõudsid nad suurele väljakule linna keskel. Inimesi polnud siingi näha, kui selle-eest olid kõik väljaku servad täis seisvaid masinaid. Küll siin oli autosid! Alates väikestest vanadest "Moskvitšidest" ja lõpetades suurte isekallutajatega.
Esimene pool raamatust on kohtupidamine, selge sõnum lastele, mis on taunitav:
1) ebakaines olekus autojuhtimine;
2) poriste jalgadega istme määrimine;
3) auto kriimustamine.
1.teema.
Isekallutaja oli müksanud "Moskvitši".
"Tss!" ohkas isekallutaja kurvalt ja vaatas maha. "Mu juht oli jälle õllepoes käinud, mis mina teha saan..."
"Häbi! Häbi!" kostis igalt poolt.
"Kas sa ei tea, mis sa tegema pead?" küsis Reinu poolteisetonniline oma raugahäälega valjusti. "Kui su juht purjus on, siis ei tohi sina temaga sõita. Pead tegema nii, nagu oleks su mootor rikkis!"
Karistuseks peab kohtualune, suur isekallutaja "Maz", hõbedase sõnni kuju ninal, aasta otsa endast kõik "Moskvitšid" nurisemata mööda laskma.
2. teema.
Poiss, nimega Arvo Kukupai, määris poriste jalgadega takso polstri ära.
Karistuseks peab ta elu lõpuni jala käima, mitte ükski takso teda enam ei sõiduta.
"Nii kui Arvo Kukupai juhtub autosse istuma, laske kumm tühjaks või näidake, et bensiin on otsas."
3.teema.
Miku Mallikas on bussi punasele küljele kriimu tõmmanud.
"Ma küsin teilt, missuguse karistuse on see Miku Mallikas Seene tänavalt ära teeninud?"
"Ma ajan ta alla!" möirgas suur isekallutaja. "Siis teab, kuidas autosid rikkuda!"
"Ei seda ära küll tee," vangutas kiirabiauto mõtlikult radiaatorit. "Siis on minul temaga tegemist. Kraabib äkki mulle ka kriipsud peale!"
Ühiselt otsustatakse siiski karistuseks, et kõik autod, kes Miku Mallikast mööda juhtuvad sõitma, pritsivad teda poriga ja möirgavad mootoriga talle kõrva sisse.
Raamatu teises pooles jutustab Reinu auto kokkutulnutele oma elulugu. Lapsed saavad teada, et sõda on halb ja äritsemine on halb.
Reinu auto on 20-aastane, ta on sündinud 1940. aastal, tema vanust võrreldakse väikese "Zaporožetsiga, kes alles 3 kuud maanteedel jookseb.
"Ükskord pommitati meid lennukilt. Mul on siiamaani pommikildudest raami sees mitu auku. Aga üks kild lendas läbi akna sisse ja tappis juhi. Ta vajus peaga minu rooli peale ja ei tõusnud enam."
"Kas siis lennuk tappis?" päris uhiuus "Tšaika" imestunult. "Ma olen lennujaamas lennukeid näinud, need paistsid küll väga sõbralikud olevat!"
"Ma ju ütlesin, et see oli sõjaaeg," selgitas Reinu auto. "Siis olid teised lennukid ja need kandsid pomme. Kõik ikka selleks, et tappa inimesi ja masinaid. Pidage meeles, sõda on kõige hirmsam kõigest, mis ma näinud olen!"
"Mis sinust edasi sai?" küsis suur isekallutaja tõsiselt.
"Edasi olin ikka sõjas. Surnud juht tõsteti välja ja uus istus tema kohale."
On veel peatükk pahast spekulandist (nõukogudeaegne ärimees) peremehest, kes käis rohkem turul, kui kolhoosis tööl.
Oli varakevadine aeg. Nüblik oli kartuleid meelega kevadeni hoidnud, et siis saab linnainimestelt kõrgemat hinda küsida, kui teistel kartulid juba otsas. Oli parajasti niisugune väike pakane - nii umbes viis-kuus kraadi. Sõidame-sõidame ja korraga tuleb mul üks mõte pähe. Nii kui ma selle peale tulin, nii tegin soss! Enam edasi ei läinud.
...
Oi sina heldus küll, kuidas Nüblik oma kallite kartulite pärast hädaldas! Ta oli küll kottidele põhku alla pannud ja pealt kinni katnud, aga külm pääses pikapeale ometi ligi. Nüblik kiskus oma seljast kasuka ja pani kartulitele peale, aga või see aitas. Nii me seal seisime ja mina naersin endamisi Nüblikut, kes ei teadnud, et see oli minu kättemaks!
Keskpäevaks olid Nübliku kartulid viimse kui pabulani külmavõetud.
Raamatu lõpus tullakse autode kohtus Reinu süüteo juurde. Rein annab pioneeri ausõna, et 20 aasta vanune auto tehakse füüsikaõpetaja abiga korda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar