Hammastest

Hambaarst Lilli Mõttus 1960-ndatel hambaid ravimas. 

Kus pilt tehtud on, pole teada. Küpsemas eas oli dr Mõttus ETV hambaarst. Nõukogude ajal olid kõigil suurematel tehastel, vabrikutel, autobaasidel, meditsiiniüksustel, koolidel jne oma hambaravikabinetid. Kõik raviteenused olid tasuta.

Vasakul Lilli Mõttus Vabariikliku Tuberkuloosi Dispanseri hambaarstina.

Ilmselt on 50 aastaga hammaste ravimine kõvasti muutunud, aga minu võhiklikule pilgule paistab see situatsioon samasugune kui praegusel ajal.

 Alumine on minu isa hambahari, toodetud Saksa DV-s  1967. aastal.

Esimese nailonharja valmistas DuPont 1938. aastal. Teise maailmasõja ajal, mil jaapanlaste okupeeritud Hiinast enam karukarvu ei õnnestunud hankida, muutuski nailonhari läänemaailmas valdavaks.

Täiesti puutumatu, hambapulbrit täis karp. Toodetud Gomeli tehases "Punane keemik". Hind 6 kopikat. See on leitud ühest Vara valla elumajast.

 Minu lapsepõlves 1960-ndatel pesti hambaid juba "Pomorini" ja "Lesnajaga ", aga hambapulber oli müügil ja oli friike, kes eelistasid pastale pulbrit. Ka praegu on tahtmise korral võimalik hambapulbrit osta.

1950-ndatel oli hambapulber asendamatu ka tenniste valgendamisel.

 Georg Washingtoni valehambad 1795.

Veel ühed Washingtoni valehambad.

  Väidetavalt oli tal neid vähemalt neli komplekti. Esimesed proteesid olid moodustatud elevandiluu ja inimhammaste kombinatsioonist. 1789. aastal tegi John Greenwoodi nimeline hambaarst talle uue komplekti, kasutades kulda, jõehobuse hambaid ning jõehobu- ja elevandiluud. Ainsa loomuliku hambana jäeti Washingtonile alles purihammas, selle jaoks tehti proteesiritta auk.

Georg Washingtoni hambad.
Käesolewal aastal Chicagos peetawal maailmanäitusel pannakse teiste wäljapanekute hulgas wälja ka Georg Washingtoni hambad. Enesest mõista on need tema kunstlikud hambad. Neil ei puudu aga loomulikult mitte ajalooline tähtsus ja huwitawaks wäljapanekuks on ta hambatehnikuile, et näha, millist primitiiwset tööd omalajal tehti.
Washingtonile sünnitasid tema kunsthambad suurt meelepaha. Eriti aga tema suurkõnede ajal. Kui ta ära unustas oma suus olewad walehambad, siis pidi ta mõneks ajaks lahtise suuga wahtima jääma. Washington pidi tihti laskma omi walehambaid parandada. Kord sattusid need isegi sepa kätte. Eriline wäärtus on aga neil hammastel ses mõttes, et nad on walmistatud eht elewandiluust. Washingtoni kunstlikud hambad asetsewad nägusas teraslaekas, millel klaaskaas.

Sõnumed, 20.mai 1933

Teine kuulsus, kelle hammastest räägitakse, on Isaac Newton. 1816.a olevat müüdud Londoni oksjonil üks tema hammastest 3633 dollari eest. Hammas oli pandud sõrmuse sisse.

 

Omatehtud uusaastakaart, saadetud 1967.a Lilli Mõttusele Kangilaskidelt.

  Märke hammaste asendamise kohta on juba Ecuadorist leitud 1800 a vanustel muumiakolpadel.

Proteese püüti teha elevandiluust, vaala luudest, ninasarviku sarvest, jõehobu kihvadest.

 

  Šoti kirurg John Hunter (1728-1793) kasutas elusdoonorite hambaid. Ta soovitas uue hamba soovijal doonoriteks kaasa võtta kaks noort naisterahvast, et saaks valida parim eksemplar tühimiku täitmiseks. Doonoriks olemise motiive oli põhiliselt kaks: 

*raha

*võimetus vastu hakata endast kõrgemal positsioonil seisva isiku tahtele.

Hambaid pidid loovutama teenijad isandatele, reamehed ohvitseridele.

 Palju kasutati surnuilt saadud siirikuid. Põhitarnijateks olid hauarüüstajad.

 Pärast Waterloo lahingut, kus langes üle 50 000, valdavalt noore tervete hammastega mehe, saadeti Londoni hambaarstidele 52 tünni hambaid. Hambaarstidele toimetati hambaid veel ka Krimmi sõjast (1853-1856) ja Ameerika kodusõjast (1861-1865).

 Päris hammaste siirdamine hääbus 19.sajandi lõpuks, sest see ikkagi väga hästi ei õnnestunud ja   mõjutas ka asjaolu, et prantsuse apteeker Alexis Duchateau võttis kasutusele portselanhambad, mis sobivad kroonide tegemiseks ideaalselt, kuna on piisavalt tugevad ning säilitavad oma välimuse pikaks ajaks.