Punamütsikese limonaad

 Õunajook Õun, viinamarjajook Punamütsike ja sidrunijook Kelluke töötati välja Tartu õlletehases ja võeti esimeste Tartu limonaadidena üleliidulisse retseptuuri (hakati tootma kõikjal N Liidu tehastes) ning said 1970. a esimeste karastusjookidena NSV  Liidus kvaliteedimärgi.
 Kellukese retsept on 1965. aastast, eks teisedki ole samast ajast.

 Internetist.

Suhkrupuuduse ajal ei saanud neid limonaade enam toota, sest nende suhkrusisaldus pidi olema 10%, aga suhkrunappusega oli lubatud ainult 7% suhkrut. Hakati tootma Miki ja Lumivalgekese limonaadi.

 Need sildid meeldisid mulle siis ja meeldivad ka praegu ja limonaad oli ka väga maitsev.
Igasugune  kogumine töötab laste peal väga hästi, 1960.a sündinud Tiinal on kollektsioon siiamaani alles. Etiketiseeria joonistas tolleaegne õlletehase kunstnik Leo Leola.

Värvimisraamat 1969

Trükiarv 48 000 eksemplari;
hind 21 kopikat;
joonistanud Väino Tõnisson, teksti kirjutanud Peeter Hõrak ja Uno Leies;
kirjastus "Kunst".

JUBA SOOMUSAUTOGA

SÕDUR SÕTTA SÕITIS,

VAENLASI EI KARTNUD TA -

LAHINGUD KÕIK VÕITIS!

SIIN NÄED SA MEIE KÕIGE UUEMAID AUTOSID
"TŠAIKAT", "VOLGAT", "MOSKVITŠI", "ZAPOROŽETSIT"
JA ISEKALLUTAJAT. VAATA HOOLEGA, KAS TUNNED NEID? VÕI OLED MÕNEGA NEIST ISEGI SÕITMAS KÄINUD?

Tänud Tiinale.

Sitta kah! 1987

Eesti kõigi aegade tuntuim karikatuur.

Ilmus ajalehes Sirp ja Vasar.fosforiidisõja haripunktis 8.mail 1987 (Tartu fosforiididemonstratsioon oli 1.mail 1987, blogi pildid siin). See oli ajalehe karikatuurivõistluse võidutöö.

Muidugi oli žüriis inimesi, kes pidid võistlusel silma peal hoidma, kontrollima, nagu ette nähtud, aga need ei näinud. Muidugi oli neid, kes nägid, need jälle ei öelnud. Ja nii see läks. Pilt ilmus ja alles siis jõudis kogu tõde ka instantsideni. Milline tööõnnetus! Sm Rattus, I. P., Sirbi peatoimetaja, sai põhimõttelageduse eest EKP KK büroo otsusega noomituse ja see büroo juhtis tähelepanu ka vajadusele tõsta nõudlikkust pressis ilmuvate ja eetris edastatavate materjalide sisu üle. (siit) 

See karikatuur muutus kohe hästi populaarseks. Näiteks ülikooli fotograafid pildistasid selle ajalehest maha ja suurendasid A1 suuruseks plakatiks, mida kingiti sõpradele-tuttavatele ja müüdi võõrastele.

Hammastest

Hambaarst Lilli Mõttus 1960-ndatel hambaid ravimas. 

Kus pilt tehtud on, pole teada. Küpsemas eas oli dr Mõttus ETV hambaarst. Nõukogude ajal olid kõigil suurematel tehastel, vabrikutel, autobaasidel, meditsiiniüksustel, koolidel jne oma hambaravikabinetid. Kõik raviteenused olid tasuta.

Vasakul Lilli Mõttus Vabariikliku Tuberkuloosi Dispanseri hambaarstina.

Ilmselt on 50 aastaga hammaste ravimine kõvasti muutunud, aga minu võhiklikule pilgule paistab see situatsioon samasugune kui praegusel ajal.

 Alumine on minu isa hambahari, toodetud Saksa DV-s  1967. aastal.

Esimese nailonharja valmistas DuPont 1938. aastal. Teise maailmasõja ajal, mil jaapanlaste okupeeritud Hiinast enam karukarvu ei õnnestunud hankida, muutuski nailonhari läänemaailmas valdavaks.

Täiesti puutumatu, hambapulbrit täis karp. Toodetud Gomeli tehases "Punane keemik". Hind 6 kopikat. See on leitud ühest Vara valla elumajast.

 Minu lapsepõlves 1960-ndatel pesti hambaid juba "Pomorini" ja "Lesnajaga ", aga hambapulber oli müügil ja oli friike, kes eelistasid pastale pulbrit. Ka praegu on tahtmise korral võimalik hambapulbrit osta.

1950-ndatel oli hambapulber asendamatu ka tenniste valgendamisel.

 Georg Washingtoni valehambad 1795.

Veel ühed Washingtoni valehambad.

  Väidetavalt oli tal neid vähemalt neli komplekti. Esimesed proteesid olid moodustatud elevandiluu ja inimhammaste kombinatsioonist. 1789. aastal tegi John Greenwoodi nimeline hambaarst talle uue komplekti, kasutades kulda, jõehobuse hambaid ning jõehobu- ja elevandiluud. Ainsa loomuliku hambana jäeti Washingtonile alles purihammas, selle jaoks tehti proteesiritta auk.

Georg Washingtoni hambad.
Käesolewal aastal Chicagos peetawal maailmanäitusel pannakse teiste wäljapanekute hulgas wälja ka Georg Washingtoni hambad. Enesest mõista on need tema kunstlikud hambad. Neil ei puudu aga loomulikult mitte ajalooline tähtsus ja huwitawaks wäljapanekuks on ta hambatehnikuile, et näha, millist primitiiwset tööd omalajal tehti.
Washingtonile sünnitasid tema kunsthambad suurt meelepaha. Eriti aga tema suurkõnede ajal. Kui ta ära unustas oma suus olewad walehambad, siis pidi ta mõneks ajaks lahtise suuga wahtima jääma. Washington pidi tihti laskma omi walehambaid parandada. Kord sattusid need isegi sepa kätte. Eriline wäärtus on aga neil hammastel ses mõttes, et nad on walmistatud eht elewandiluust. Washingtoni kunstlikud hambad asetsewad nägusas teraslaekas, millel klaaskaas.

Sõnumed, 20.mai 1933

Teine kuulsus, kelle hammastest räägitakse, on Isaac Newton. 1816.a olevat müüdud Londoni oksjonil üks tema hammastest 3633 dollari eest. Hammas oli pandud sõrmuse sisse.

 

Omatehtud uusaastakaart, saadetud 1967.a Lilli Mõttusele Kangilaskidelt.

  Märke hammaste asendamise kohta on juba Ecuadorist leitud 1800 a vanustel muumiakolpadel.

Proteese püüti teha elevandiluust, vaala luudest, ninasarviku sarvest, jõehobu kihvadest.

 

  Šoti kirurg John Hunter (1728-1793) kasutas elusdoonorite hambaid. Ta soovitas uue hamba soovijal doonoriteks kaasa võtta kaks noort naisterahvast, et saaks valida parim eksemplar tühimiku täitmiseks. Doonoriks olemise motiive oli põhiliselt kaks: 

*raha

*võimetus vastu hakata endast kõrgemal positsioonil seisva isiku tahtele.

Hambaid pidid loovutama teenijad isandatele, reamehed ohvitseridele.

 Palju kasutati surnuilt saadud siirikuid. Põhitarnijateks olid hauarüüstajad.

 Pärast Waterloo lahingut, kus langes üle 50 000, valdavalt noore tervete hammastega mehe, saadeti Londoni hambaarstidele 52 tünni hambaid. Hambaarstidele toimetati hambaid veel ka Krimmi sõjast (1853-1856) ja Ameerika kodusõjast (1861-1865).

 Päris hammaste siirdamine hääbus 19.sajandi lõpuks, sest see ikkagi väga hästi ei õnnestunud ja   mõjutas ka asjaolu, et prantsuse apteeker Alexis Duchateau võttis kasutusele portselanhambad, mis sobivad kroonide tegemiseks ideaalselt, kuna on piisavalt tugevad ning säilitavad oma välimuse pikaks ajaks.

 

Loomaaed lahti 1957

Nõukogude Naine nr 6 aastal 1957

 Sel ajal asus Tallinna loomaaed Kadriorus. Loomisest peale 1939.aastal, oli loomadel seal kitsas, algusest peale vaieldi loomaaia uue asukoha üle.

 1963.aastal reserveeriti loomaaiale maa-ala Veskimetsa lähedal.

 !980.a olümpiamängude purjeregati plaanidesse pandi ka loomaaia üleviimine, 1977.a kinnitati üldplaneering, kuid hiljem jäi loomaaed olümpiaplaanidest välja.

Kadrioru loomaaia värav

 Kohe olümpiamängude järel hakati rajama korraliku ekspositsiooniga kaasaegset loomaaeda, vana pandi ajutiselt kinni. Kuid olümpiamängude ülikahjumi tulemusel keelustati kogu N Liidus kümneks aastaks kultuuri- ja spordiasutuste ehitamine. Oli kaks kehva võimalust: loomaaed kinni panna või avada uues kohas ajutistes ehitistes, valiti viimane.
  26.juunil 1983 avati Veskimetsas uus loomaaed.
Loomasõbrad olid ootamatult arusaamatu üllatuse saanud. Loomaaed, millest räägiti paarkümmend aastat ajakirjanduses kui Veskimetsa kanti ehitatavast loomade poolvaba pidamisega ja kõiki tänapäevaseid tehnika saavutusi kasutavast superkompleksist, mõjus vaatajaile kohati veelgi rusuvamalt kui Kadriorus.

Huvitav lugemine Tallinna loomaaia ajaloost on siin.

  

Windsori lõbusad naised 1930

  "Windsori lõbusad naised" 1930.aastal "Estonias", osades Olga Mikk-Krull, Benno Hansen ja Valja Kask.

 Parikase foto Pia albumist.

Lumivalgeke

Täna saadeti viimsele teekonnale kunstnik Siima Škop.

Maailma kõige ilusam Lumivalgeke.

 Lumivalgekese modelliks oli tulevane laulja ja näitleja Nieves Lepp, kuid tol ajal veel Nieves Redi.
 Lumivalgekese joonistamise mõtted peas, märkas kunstnik Siima Škop turule sõites juhuslikult trammis kaunist tütarlast  koos oma vanaemaga.Ta läks neile järele ja küsis, kas tüdruk võiks talle poseerida, kuid Nieves ja vanaema ütlesid, et elavad Tartus ja sõidavad varsti koju. Kuna poseerimine ei olnud võimalik, siis kunstnik kutsus fotograafi, kuni see tuli, joonistas kiiresti portreevisandi ja hiljem selle järgi portree.

Meeste ja naiste töötasu ebavõrdsuse kaotamisest 1940

  Praegu on ajakirjanduses palju juttu olnud meeste ja naiste ebavõrdsetest töötasudest, paistab, et selle probleemiga on Eestis juba vähemalt 76 aastat tagasi tegeldud.

Illustratsiooniks pilt kohast, kus mehed-naised koos töötavad.

See saekaater oli tõenäoliselt Kõrvekülas või selle lähedal, pole välistatud ka, et Tartus.

Pulmad 1968

Pulmad 5.oktoobril 1968.a.

 Pruutpaar on vanikuga kaunistatud taksoga Tartus Raekoja platsil. Paremal on raekoda, teise maja siltidest paistavad nurgapealne kauplus "Aed ja mesila" ja "Tiir" (lasketiir).
 Tol ajal sõideti pärast Hariduse (praegu Kompanii) tänavas paari panekut 3 korda ümber purskkaevu, samal ajal signaali lastes, pärast seda kainestusmaja ja sünnitusmaja juurde. Aga sellel pildil tuli enne pudeli viinaga läbipääs lunastada.

Sama pulma kingid. Kindlasti on suur osa väga defitsiitne kraam, mida sugulased on oma tutvusi kasutades noorpaarile hankinud.

Aitäh Enelile.

Ahistatud

Pilt on tehtud ühes Tartu lasteaias natuke üle 20 aasta tagasi, ajal, mil kõik välismaa asjad olid meie jaoks veel ilusad ja huvitavad.


Aitäh Lillele