Wassermanni test

Süüfilis ehk luues ehk prantsuse haigus (syphilis, morbus gallicus, lues venerea) on peamiselt inimestel esinev süsteemne infektsioon, pikka aega kestev põletikuline seisund, mis võib avalduda nii kliiniliselt aktiivse haiguse kui latentse nakkusena ja mille tekitajaks on bakter Treponema pallidum. Süüfilis tuli Euroopasse üheaegselt Cristoph Columbusega ja levis kuninglikes õukondades, sõjaväes ning rändkaupmeeste hulgas. XX saj.-ni polnud süüfilisele mingit efektiivset ravi. 
 Euroopas kirjeldati süüfilist esmakordselt 1495. aastal.
Eestis tunti süüfilist „prantsuse rõugete“ nime all. Rahva seas kandis haigus nime kuritõbi, pahatõbi, himutõbi, hooratõbi ja prantsuse tõbi.
Süüfilis on üleilmne tervishoiuprobleem ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangute kohaselt esineb maailmas igal aastal ligi 12 miljonit uut süüfilisejuhtumit. Tänapäeval on süüfilis ravitav.

Merisea punkteerimine 1970-ndatel.

Veneoroloogia dispanseri seroloogilise labori töötajad sanitar Adele Lepik ja arst Pia Ott.

Tuntuim moodus süüfilise diagnoosimiseks on Wassermanni test. Kuni 1970-ndate aastateni kasutati selle laboratoorse uuringu läbiviimiseks muude komponentide hulgas ka kahe looma verd: oina ja merisea oma. 

1950-ndatel pidasid selleks naha- ja suguhaiguste dispanseri töötajad keldris merisigu ja kojamehe juures Saekoja tänavas oinast. Dispanser asus Veski 63, majas, kus Lotman elas. 

Merisiga seoti, nagu pildil näha, neljast kohast kinni ja arst võttis (see oli laboriarsti töö!) merisea südamest süstlaga 8 ml verd, siga ei surnud sellest, kui osavasti võtta.

Wassermanni reaktsiooni tehti 2-3 korda nädalas ja selleks tuli iga kord päev varem  5-6 merisea südamest verd võtta.

Oina verd tuli võtta kaelaveenist klaaspärlite või -kildudega steriilsesse kolbi vere defibrineerimiseks.

Oinas pidi olema 1 aasta vana ja vet arsti poolt terveks tunnistatud. Vere võtmise protseduuris osalesid 3 inimest: labori arst, sanitar ja kojamees. Kojamees sidus oina jalad rihmadega kinni, lükkas ta külili ja istus ise peale. Kojamehel tuli hoida ka žgutti kaelaveeni kohal, kust arst oli villa ära püganud. 

Mingil hetkel hakkas Tartus kehtima seadus, et linnas ei tohi enam kariloomi pidada. Ka oinas võeti kojamehe juurest ära ja viidi Jaamamõisa, kus asus veterinaaria teenistus. Ühel päeval, kui arst jälle Jaamamõisa õuemurul oina verd võttis, nägi seda pealt lihakombinaadi vet arst Janov, kes vestluse käigus andis lubaduse ise laborit verega varustada. ja edaspidi nii läkski. Steriilne kolb tuli ainult  õigeks päevaks lihakombinaati toimetada ja veri oli olemas. Vet arst võttis töötasu piirituses.

1970-ndate teisel poolel sai juba Moskvast reaktiive tellida, kuid neid tuli 2 aastat ette tellida, tuli ette arvata, mitu analüüsi on vaja 2 aasta pärast teha.