Kes kaitseväes on teeninud, see tsirkuses ei naera.
Eesti kaitseväe vanasõna.
Meenub ka üks tolleaegne lugu.
Väeosas oli mitmel pool seintele üks nimi kraabitud, ikka koos trükimusta mittekannatava lausega, kartseri seinal esines see nimi kohe mitu korda. Tekkis juba huvi näha sellist nime kandvat ohvitseri. Ühel hommikul avaneski meil võimalus: kui sisenesime väeosa territooriumile, saime alustuseks kohe sõimata ja ennäe - mehe rinnasildil ilutseski seesama nimi!
Kui hakata jutustama, siis meenub veel.
Oli talv. Meil oli tarvis pääseda laskemoonalattu. Selle ukse ees seisis 24 tundi relvastatud tunnimees, tema selja taga uksel rippus suur tabalukk. Valveohvitser tuli ust lukust lahti keerama, aga võti ei läinud lukuauku. Ma ei tea, mis oleks saanud, kui laskemoona oleks silmpilkselt vaja olnud. Pusis ja pusis, lõpuks toodi suured tangid ja hammustati tabalukk läbi. Väeosa kaitsevõime oli taastatud! Selgus, et keegi, tõenäoliselt üks tunnimeestest, oli lukuauku nätsu toppinud, mis külmaga kõvaks läks.
Väeosas räägiti meile sellist lugu.
Tol ajal olid moes ellujäämisõppused. Otsustati ajateenijad 5 päevaks ilma toiduta metsa saata. Aga äkki nad ikka päris ilma toiduta ei saa hakkama? Siis osteti suur hulk elus kanu ja lasti metsa lahti.
Kevadtorm 2004
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar