Praeguse luksuslikult remonditud Pauluse kirikuga võrdlemiseks mõned nõukogudeaegsed sama kiriku altari pildid.
Taga tekst :
Õnnistussoov! 80.a sünnijuubeliks, 7.detsembril 1971.a armsale koguduseliikmele Emilie-Elisabeth Sikk`ule Tartu Pauluse koguduselt ja õpetajalt. Tänujumalateenistus on Jaanipäeval kell 10.
Allkiri.
Austavalt ELK Tartu Pauluse Kogudus.
See foto on olnud käibel jõulukaardina, postitempli jälg veel peal, aasta peab olema enne 1971.aasta jõulu, sest siis asendati altarimaal valgustatud ristiga.
Nagu näha, olid kirikud tol ajal väga askeetlikud, Pauluse kiriku tiibhoones oli alates 1966.a spordimuuseum.
1959-1979 oli õpetajaks endine kooliõpetaja Johannes Selliov.
1968-1976, kahe vangistuse vahel, oli Pauluse kiriku organistiks Mart Niklus, kelle vanemad olid õpetaja Selliovi kunagised koolikaaslased.
Kirikuõpetaja vastutas ka selle eest, et keegi kirikutorni ei lähe, sest sealt nägi linna ja Raadi lennuvälja.
Kirik oli nõukogude ajal üldiselt põlu all, aga õnnetud eksinud hinged võisid seal käia.
Karl Marx ütles, et jumal on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks. Väga levinud oli ka Marxi väljend "Religioon on oopium rahvale."
Lausa kirikute vastu võitlemiseks Eestis ei läinud. Näiteks revolutsioonijärgsel Venemaal võideldi kirikute vastu 5-päevase töönädala kehtestamisega: viiele tööpäevale järgnes 1 puhkepäev ja siis jälle 5 tööpäeva. Nii langes puhkepäev pühapäevaga kokku kuue nädala tagant ja tööinimesed said ainult 6 nädala tagant kirikus käia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar