Kena portree, all nurgas süvisega fotograafi pitsat H.Riedel Dorpat.
Nägin seda antikvariaadis ja poleks sellest midagi arvanud, kui poleks juhtunud tagakülge lugema.
Niipalju, kui ma aru saan, on portreteeritav fotoga rahule jäänud ja tahtnud sellest endale suuremat,
30x40 varianti, aga suurel pildil tuleb juuksed, juukseotsad ja krae parandada ja veel midagi teha.
Nõukogude aegsetes 12. aprilli ajalehtedes oli kosmonautika päev esimene uudis, kohustuslik igav üldine jutuke kosmonautidest.
Kuid 1967. aasta Edasis oli väga üllatav päeva äramärkimine.
Ave Alavainu ei vaja tutvustamist, aga Lembit Lepp oli graafik ja maalija, kes töötas 26 aastat ERM-i kunstnikuna. Ta on teinud portreesid, Tartu vaateid, exlibriseid. Kõige pilkupüüdvamad on graafilised aktid.
ERM-i blogis on Lembit Lepast väga huvitav kirjutis koos tema ekspeditsioonipäeviku lõikudega ja etnograafiajoonistustega. Ta oli ka suurepärane tehniline joonestaja.
koduleheküljel on 1960.-1970. aastate ajalugu nii vaimukalt kirjeldatud, et sellele ei oska midagi juurde lisada.
Puhka „Rahus“!
1960. aastatel läks sanatooriumis käimine töörahvariigis väga moodi, tuusikud olid kõrges hinnas ning rahaga võrdväärne ekvivalent. Ja mida kümnend edasi, seda enam populaarsus kasvas. Ka ravivõimalusi uuendati ja arendati. Estoniast ehk esisupelasutusest astus oma visiidil läbi isegi toonane Soome president Urho Kaleva Kekkonen.
Sanatooriumisse tuldi üle kogu Nõukogude Liidu. Toona polnud tubades erilist glamuuri ega luksust – ööbiti kolme-neljakesi ühes toas ning jagati omavahel ka toa ainukest luksasja – kraanikaussi. Duširuum ja WC asusid koridoris ning olid kogu korruse peale ühised. Tuusiku pikkus oli 24 päeva ning lisaks mudavannidele ja veeprotseduuridele nautis töörahvas Pärnu võlusid ka vabal ajal. Kuurordiromansid olid täiesti tavaline nähtus, kuigi sanatooriumis oli kord karm nagu sõjaväes. Valveõde tegi õhtuti tubades ringkäigu ja iga külaline pidi viksilt oma toas olema ning külalisi ei tohtinud tubades kindlasti viibida.
Aga et inimene teeb ikka seda, mida ei tohi, siis sattus valveõde oma ringkäikude ajal sageli peale ka pikantsetele olukordadele. Küll peitis austaja end siis kas riidekappi või lahkus sanatooriumist akna kaudu. Valveõelt oodati pärast ringkäigu lõppu aga igal õhtul ka raportit!
Ravimas käidi kutsehaigusi. Kaevurite seas oli sanatoorne ravi nii popp, et 1970. aastatel kandis üks hoone suisa nime Kaevur. Teine Estonia korpus aga oli tuntud kui Rahu. Sellest ka väljend – Puhka „Rahus“! Tollel kaugel ajal muutus kõik, mis vähegi hea oli, kiiresti defitsiidiks. Näiteks pakuti ka toona sanatooriumis massaaže, aga et ressurss oli väike, ei jätkunud seda kaugeltki kõigile. Defitsiidiks oli ka veealune massaaž ja osokeriit ehk soojusravi mägivahaga.
Arstidele oli kõrgemalt poolt jagatud teatud kogus talonge protseduuride kohta, mida nad siis vajadusel jagasid neile, kes seda ravi vajasid.
https://www.spaestonia.ee/medical/meist/ajalugu/
Aga fotol olevat meest vaatan küll pärast selle läbilugemist hoopis teise pilguga.
Libauudis 1. aprilli ajalehes on meil väga pika traditsiooniga.
LEHMKAELKIRJAK 1935
KUUE UDARAGA LEHM 1937
KOERA PIIMA IMEVAD KALKUNIPOJAD 1935
JAAPANIKEELSE DOKUMENDI JÄRGI LEITUD AARETEKELDER NARVAS 1933
PORNOPILTIDE PÕLETAMINE HAAPSALUS 1933
NARVA LINNAPEA UJUB RIIA LINNAPEALE KÜLLA 1933
A.HITLER SÕIDAB RIIAST LÄBI VALGA TALLINNASSE 1933
Mul oli väga hea meel, kui märkasin Rimis allahinnatult Leelo Tungla salmidega raamatu kordustrükki, 1987.a väljaanne on meil väga ära loetud.
Aga rõõm oli üürike, vaatame edaspidi ikkagi vana katkist raamatut.
Minu arvates on väljaande pildid täiesti emotsioonitud nagu vaataks traktorite reklaamkataloogi. Kui vanas raamatus on igal pildil inimesed, kes omavahel suhtlevad, lehvitavad üksteisele, siis uus on täiesti inimestevaba tagakaanepildini välja. Aga võib-olla on see ühiskonna peegeldus.
2023.a ilmus Kõrgema Kunstikooli Pallas lõputööna tore papist lehtedega raamat "Eesti disainiklassika maimikutele", autor Kristin Vaher. Üks pilt on kiikhobusest. Tema uuris ka välja, et kiiku toodeti Tartu Mööblikombinaadis ning autor oli kunstnik Maila Nõmmik.
Siis jõudis minuni, et see on tõepoolest väga tähtis kiikhobune. Sellise disainiga ei ole ma neid kuskil rohkem näinud, ka ei ole keegi neid järgi tegema hakanud. Meie peres kingiti see mu väiksele vennalapsele 1968. aastal esimeseks sünnipäevaks.
Osta.ee-s on selliseid kiikhobuseid päris palju müügil olnud. Siit on näha, et neid on värvitud väga erinevates toonides. Mulle meeldib see kõige esimene variant, mis meil oli.
Minu arvates on see kiikhobune väga ilus ja samas ka ohutu.
Mulle vaidles vastu üks sõber, kelle väike laps jäi 1983. aastal selle kiikhobuse vahele nii kinni, et ema teda enam välja ei saanud. Võttis siis lapse koos kiigega kaenlasse ja jooksis suures linnaküttega kortermajas karjuva lapsega ühe korteri ukse tagant teise taha, küsides saagi. Aga kellelgi polnud. Mingil hetkel laps kuidagi iseenesest eraldus kiigest.
